fbpx

Misjonireis Ukraina-Slovakkia piirile

Me kuulasime ukrainlaste lugusid ning pidime neid rahustama, kuna ka telgi kõrval kõlavate autouste paugud panid neid võpatama.

Oma ülempreesterlikus palves ütleb Jeesus: Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma (Jh 17:18). 13.–19. märtsil juhtis Jumal meid kuueliikmelise tiimiga Ukraina-Slovakkia piirile abistama sõjapõgenikke. Meid oli kaks KUSi üliõpilast, Jaan ja Maria, ukrainlased Oleksandr ja Inna ning pastor Jurgis ja ülistusjuht Hans Heiki. Jumal tõi meid kokku erinevatest kogudustest ning pani südamele minna ja teenida inimesi seal, kus praegu on suur vajadus abijõu järele. Kahel ettevalmistaval nädalal nägime Jumala võimsat kätt kogu organiseerimise üle.

Noorteühendus Koma ja Next Step piiblikooli poolt annetati meile kaks mikrobussi, üks inimene andis järelkäru, saime ka täis bensiinipaagid sõiduks sinna ja tagasi. Meie plaan oli täita bussid meditsiini- ja humanitaarabiga ning tagasi tulles võtta kaasa abivajavaid sõjapõgenikke. Suurt läbimurret nägime selles, et algne (otse rindelt tulnud) vajaduste nimekiri sisaldas enamuses retseptiravimeid, mille kohta arvati, et meie tavainimestena neid ilmselt kaasa võtta ei saa. Aga ime läbi annetati meile 15 000 euro eest meditsiinitarbeid, millest enamus olidki retseptiravimid ja need jõudsid ka otse abivajajateni. Teine suur tunnistus oli see, et rahalisi annetusi tuli nii palju, et saime osta vajalike abivahendeid veel juurde ja toetada kohalikku kogudust bussi ostmisel, et nemad ise saaksid paremini põgenikke transportida. Mitu korda juhtus, et kui olime just ostud teinud, siis koheselt annetati kuskilt jälle sama või isegi suurem summa. See oli täielik Jumala arm! Suurema summaga saime toetada ka ühte baptisti misjonäri, kes oli varem mitukümmend aastat Ukrainas elanud ja nüüd saatis koos oma perega sealsetesse kogudustesse tonnide viisi toitu ja muud vajalikku.

Jurgis ja üks kohalik misjonär läksid kahekesi minibussi ja järelkäruga otse Ukrainasse, et olla kindlad, et abi jõuab kohale. Neile panime kaasa kõik meditsiinivahendid ja vastavalt mahutavusele veel humanitaarabi ning järelkärusse 50 madratsit. Jumal kaitses kogu nende reisi Slovakkiast Ukrainasse ja läbi Ungari jälle tagasi Slovakkiasse. Nad nägid, kuidas piiril Jumal juhtis nendeni õiged inimesed, kes aitasid nad dokumendikontrollist läbi vaid 40 minutiga (kohalikud ütlesid, et nii kiiresti see kunagi ei juhtu!). Ka Ungari piiril ei tahetud neid alguses järelkäruga läbi lasta, aga peale palvetamist ja ülistust see ime läbi siiski sündis!

Samal ajal teenis ülejäänud tiim Slovakkia ja Ukraina piiri vahelisel eikellegimaal. Seal oli telk, kus saime vastu võtta vahetult Ukraina piiri ületanud inimesi. Me teenisime 12-tunnistes vahetustes, kus üks osa tiimist tegi öiseid ja teine päevaseid vahetusi. Öösel nägime rohkem väsinud ja rusutud inimesi. Enamus neist oli kaotanud kogu oma vara, osa olid just hüvasti öelnud oma meesperega, mõned olid täiesti külmunud ja šokis. Me saime nendega suhelda, pakkuda sooja jooki ja snäkke ning neid lohutada ja nende eest palvetada. See oli väga eriline aeg. Sinna telki lubati teenima vaid kirikute kaudu tulnud vabatahtlikke  (varasemalt oli olnud intsidente, kus mõned abistajad osutusid pahatahtlikeks).

Tagasiteel saime kaasa võtta ühe 9-liikmelise põgenike perekonna: vanaema, ema ja seitse last.

See misjonireis oli privileeg, kus saime anda oma panuse, aidata ja teenida kannatanuid ning näha Jumala kätt ja imesid selle kõige keskel!

Tekst: Maria Metsamaa, KUSi tudeng

Fotod: meeskonnaliikmete erakogu

0
    0
    Ostukorv
    Ostukorv on tühiTagasi poodi