“Väike kogudus ja suur maailm” järelkaja

Väike kogudus, suur maailm

Ermo Jürma, ajakiri Teekäija toimetaja
Fotod: Evelyn Põldsaar, Kadi Tingas, Helina Voogne

Oktoobri algul sõitsin Mooste koguduse meeskonnaga Tallinna suurte ootustega, sest oleme väike kogudus ja teema „Väike kogudus ja suur maailm“ puudutab meid väga lähedalt. Eelinfo täpsustas, et määrav ei ole siiski pilt väikesest kogudusest, vaid kogemus suurest Jumalast, kes inimesi otsib. Ja sellele keskenduski EKB Liidu suur sügiskonverents – terava mõtte ja parimate praktikatega. Me kogesime neil kahel päeval lausa üle ootuste.
Hotelli konverentsisaali pääses immuniseerimistõendiga ja nii ei kantud maske. Seega sai lisaks üksteisele silma vaatamisele lugeda ka suu pealt. Tuleb kiita põhjalikku ettevalmistust ja sujuvat korraldust. Ettekandjad olid konverentsidega treenitud ja valdavalt kodueesti suurematest kogudustest, aga samas oli seal piisavalt õppida ka väiksemates kohtades teenimiseks.
Oluline järelemõtlemise koht oli juba avaõhtul. President Erki Tamm ütles, et misjon algab valust. Kõigepealt Jumala kui Isa südamevalust oma kadunud poegade ja tütarde pärast. Ta küsis, kas meie vanema pojana tunneme koos Isaga valu ja igatsust kodust kaugel oleva venna pärast või trotsime ka Isa rõõmu korral ukse juures ega taha sissegi tulla? Kas meid paneb misjonitööd tegema „hingede kahjuvalu“ või hakkab see sõnapaar juba käibelt kaduma?

Vanematekogu esimees Joosep Tammolt oli tuumakas sõnavõtt: „Keda, millest ja milleks on vaja päästa?“. Ta meenutas, kuidas Eesti 25-aastase baptistiliidu 1909. aasta Käina konverentsil ütles Jüri Mill, et midagi tuleb parandada, sest: asi pole enam uudis, kogudused on leigeks muutunud, segaseid õpetusi on palju ja rahva seas kasvab Jumalat salgav meelsus. Tookord rõhutati, et nüüd tuleb pühenduda isiklikule palvele ja uurida Piiblit, sest kellegi muu kui Jeesuse läbi ei ole päästet. Tammo rõõmustas, et meie Liidus on noorkuu faasis põlvkond, kelle tööd tahame toetada.
Järgnes arutelu- ja palveaeg meeskondades: „Kuidas me jõuame kogudustena uute põlvkondadeni?“.
Tagasisidest kõlas: koguduses tuleb hoolitseda ka vanema põlvkonna eest, sest kord tõid nemad meid koguduse juurde.

Laupäeva hommikul asepresident Peeter Tamme juhitud palvuse järel oli üks hea osa, kus tuli tere öelda ühele oma vanuselt erinevale osavõtjale. Minu valik oli suur, aga kasutasin lähimat võimalust ja vestlesin oma vasakul käel istuva kaks korda noorema vennaga Tartust.

Sisukad ettekanded „Nii on alati olnud?!“ olid kahelt pastorilt. Sven-Joonatan Siibak sõnas alustuseks: „Selle lausega võib panna punkti igale dialoogile.“ Ta väljendas tänu, et tema elus on olnud vanemaid juhendajaid ja seepärast on ta täna rõõmsalt usuteel. Kuid iga põlvkond peab elu suured küsimused uuesti läbi mõtlema. Noored tajuvad sageli, et koguduseelu on nii kaugel ümbritsevast maailmast. Sageli tunnevad nad, et neid ei võeta tõsiselt. Ka on mentaalsed probleemid noorsoos kuhjunud. Sven-Joonatani palav soov oli: „Kui oled vanem – kohtu noortega, kui oled noor – kuula-kohtu vanematega!“
Toivo Pilli meenutas autosõitu, kus tagasivaatamine annab turvalisust, aga seda kogu aeg tehes on varsti õnnetus käes. Muutus nõuab alati lisaenergiat. Kas sina oled see, kes on valmis panustama rohkem kui keskmiselt? Tõeliselt misjonile pühendudes ongi valus. Samas misjon vabastab ja loob ühtsust ning siis teisejärguline taandub. Neile, kes on juba üle keskea, andis ta nõu: „Toeta järgmist põlvkonda, loobu etteheitvast toonist ja aita uutel tulijatel elada dünaamiliselt!“

Paneelvestluses „Alati on midagi veel?!“ küsitles Einike Pilli kolme noort (Maria Kams – Rakvere Karmel, Claus Kennerth Tikki – 3D ja Sander Tulk – Tartu Kolgata): Mis on sinu kirg? Mida muudaksid oma koguduses? Mis on sulle koguduses kõige raskem?
Esimesele vastas Sander: „Tunda võimalikult selgelt ja hästi Pühakirja ja anda selle sisu edasi nooremale põlvkonnale.“
Claus teisele: „Enne uute kohe missioonile saatmist võiks olla neile suurem pühendumine.“
Maria (kolme lapse ema) vastas kolmandale: „Olla kõigega kaasas.“ (koguduses toimub nii palju huvitavat).
Pooltund möödus kiirelt.

Teisest päevast jäi meelde mõte: oleme harjunud sellega, et misjon on kuhugi minek, kas kuhugi kaugele teise riiki või ka tänavatele kuulutama. Tegelikult peaksime mõtlema misjonist mitte kui minemisest, vaid kui olemisest. Olla avatud ja valmis võimalustele, mida Jumal annab päeva jooksul, kas tööl, koolis või ka tänaval. Ja olla valmis ka ootamatusteks. Olla misjonär igal nädalapäeval.

Neljast töötoast sai igaüks külastada kahte.
„Kuidas luua vastupandamatut meeskonda?“ Vestlust Veikko Võsu ja Valtrik Pihliga suunas Einike Pilli. Vennad jagasid isiklikke kogemusi. Üks tugev meeskond on sageli oma perekond. Mõnele on meeskond esimene päris perekond. Me oleme Jumala koguduses, kuhu tema on päästetud inimesed kokku liitnud. Nagu Jeesus koos oma jüngritega nii koos kui ükshaaval töötas, tuleb meilgi oma meeskonnas küsida: „Kuidas sina seda teeksid?
(Õpitoas kostus ka uusaja soove – meeskonda võib ajutiselt sisse osta teenust (tegijat) teisest kogudusest ja intrigaanid tuleb meeskonnast välja lüüa.)
Grupiaruteludes vaeti küsimust: „Mida te võiksite teha paremini, rohkem või teisiti selles meeskonnas, kus olete?“

Sügiskonverents „Väike kogudus ja suur maailm“ toimus 1.–2. oktoobril Tallinna Meriton hotellis, Toompuiestee 27. Osalejaid oli 140, esindatud 26+3 eesti kogudust, lisaks 18 Ameerika sõprusliidu Converge Worldwide külalist.

Kõik kahel päeval kogetu ei mahukski Teekäijasse, kuid põhiettekanded on järelkuulatavad ja -vaadatavad KUSi kodulehel. Suurem kasu on sellest siis, kui teha seda koos oma koguduse meeskonnaga ja seejärel ühiselt läbi arutada.

Artikkel ilmus ajakirjas Teekäija.

0
    0
    Ostukorv
    Ostukorv on tühiTagasi poodi