Ajakiri Teekäija:
Iga pühapäeva hommikul koguneb Tallinnas Kristiine linnaosas Koskla tänavas osaduskond, et süveneda Jumala sõnasse, jagada lugusid, palvetada ning koos tänada ja kiita Jumalat. See osaduskond on Tallinna Allika Baptistikogudus, arvuliselt mitte väga suur, aga vaimult ärgas, nooruslik, elutervet usku jagav ja kandev. Allika peab oluliseks olla koguduseks kõigile: noorte ja vanadele, tugevatele ja nõrkadele – olla Jumala perekond.
Allika kogudus peab oma sünnipäevaks 1904. aastat, kui Tallinna II baptistikoguduse 45 liiget hakkasid pidama omaette jumalateenistusi. Nagu iga uue asja algus, ei tulnud seegi kergelt, aga 120 aastat on Jumal kogudust kandnud ja tänased alliklased tunnevad nende inimeste otsusest õnnistust. Jumal teadis juba siis, üle saja aasta tagasi, et meie kogudust on vaja.
Vormiliselt kohe uut kogudust ei moodustatud ja kuni 1911. aastani kanti endistviisi Tallinna II baptistikoguduse nime. Aga kogudusetöö algas hooga. Kooskäimise ruumid jäid peagi väikeseks ja seetõttu panid koguduse liikmed rahad kokku ja ostsid krundi Allika tänavale. 12. juunil 1905. aastal õnnistas uue maja jutlustaja Eduard Moring, kes juhtis kogudust 1906. aastani. Sellest Allika tänava nimest saigi Allika kogudus ka oma nime. Ametlikult registreeriti kogudus selle nimega alles 1911. aastal. Samal aastal suri peale haigestumist E. Moring, kes oli 1910 võtnud koguduse juhtimise taas enda kanda. Teekäija lugeja ehk tunneb laulu „Keset õhtuvaikust seisan”. Selle alliklaste jaoks tähendusrikka õhtulaulu on viisistanud Eduardi poeg Stefan Moring.
1906. aasta septembrist alustasid koguduse juures tööd laulukoor ja pühapäevakool. Esimene laul, mida koor õppis, algas sõnadega „Issand, vii mind allikale”. Koguduse jaoks on see laul siiani tähenduslik, sest just sellise puhta ja karge allikavee andjad ja kandjad tahaksime olla. Kooril oli andekaid juhte: vend J. Aguraijuja, Jaan Tamm ning ta vend Anton Tamm. Hilisemal ajal, Teise ilmasõja päevil, sai koori- ja muusikajuhiks viiuldaja Ruudi Nõlvak. Jaan Tamme eestvedamisel alustas 1919. aastal tegevust ka keelpillikoor. 1931. aastal tähistatud koori juubelibukletis nimetatakse keelpillikoori juba orkestriks. Koori repertuaari kuulus nii lihtsamat vaimulikku muusikat kui ka klassikat (nt Haydeni oratoorium „Seitse sõna ristil”). 1935. aastal kanti Estonia kontserdisaalis ette Anton Tamme kantaadid „Johannes Patmosel” ja „Juubeli laul”, milles laulsid Allika ja Kehra koguduste ühiskoor. Viimane muusikateos oli spetsiaalselt loodud Eesti baptismiliikumise 50. aastapäevaks, mida siis Estonias tähistatigi. Muusika ja koorilaul on Allikal alati olnud au sees ja Jumala loodud imelist muusikainstrumenti – inimhäält – on Tema kiituseks igal ajal ja ajastul lausa professionaalsel tasemel ikka kasutatud. Mida tehakse Jumalale, seda tuleb teha võimalikult hästi.
Pühapäevakool kasvas kiiresti. Kui septembris 1906 alustas pühapäevakooli juhataja Johannes Kadastik paarikümne lapsega, siis detsembriks oli lapsi juba üle saja ja 1907. aastat alustati 8 pühapäevakooliklassiga.
1918. aastal alustas tegevust koguduse noorsooselts. Selle tegevuse muusikalisest küljest annavad ülevaate säilinud noorsooseltsi aastapäevade ja kontsert- jumalateenistuste kavad.
1930. aastal valiti koguduse karjaseks Hiiumaalt pärit ning USAs teoloogilise hariduse omandanud Osvald Tärk. Pisut hiljem (1935. aastal) alustas oma teenimistööd Allika veel teinegi Ameerikas hariduse saanud vaimulik Evald Mänd, kes üldsusele on tuntud kirjanikunimega Ain Kalmus. Koguduses algasid õnnistusterohked ajad. Koos osakondadega Järlepas, Paides, Türil ja Kurksis oli kogudusel 1933. aastal 5 pühapäevakooli, kus käis 210 last. 1932. aasta lõpus kuulus Allika kogudusse 252, 1934. aastal 302 liiget.
Et koguduseliikmete arv jätkas kasvu, tuli mõelda suurema hoone ehitamisele. 1939. aastal kavandati ehitustegevust Falkpargi 8 krundil, kuhu kavatseti ehitada uus kirikuhoone. Suve ajal käsid koguduse noored koos kogudusevanema Osvald Tärgiga pärast hommikust jumalateenistust seal järelkoosolekut pidamas. Kahjuks kriipsutas nõukogude võim plaani läbi.
1940. aastal võttis uus võim Allika tänav 5 maja sõjaväelaste käsutusse.. Sinna paigutati sõjaväeosa ning hiljem kasutati ruume laona. Tuli kohaneda uute oludega ja koguneda erinevates palvemajades, põhiliselt Kalju tänaval. 1946. aastal palus Osvald Tärk oma kirjas palvemaja denatsionaliseerimist, kuid vastus oli resoluutne: „…hooned on kõik natsionaliseeritud seaduspäraselt”.
Sõjaaeg oli kogudusele raske. Rasked ajad aga pigem kasvatasid inimeste usulist innukust. 1948. aastaks oli koguduses 340 liiget. Ka kooritegevus ei katkenud. 1947. aasta 14. detsembril peeti suurejooneline J. S. Bachi muusikaõhtu, kus laulsid koor, kvartett ja soololauljad ning mängis keelpilliorkester. Koguduses oli palju noori, sest pealinna kooliteed jätkama tulnud leidsid oma vaimuliku kodu just Allikal.
1950. aastal käsiti koguduse palvela ruumid vabastada ning selles kohas tegevus lõpetada. Allika põline liige Herbert Tammo mäletas, et viimase jumalateenistuse õhkkond oli rusuv.
Nõukogude võimu käsul koondati enamus Tallinna vabakogudusi Oleviste kirikusse. Seitsme ühinenud koguduse hulka kuulus ka Allika. Ometi tegi Jumal taas imet. Koguduste lõhkumiseks mõeldud operatsioon muutus õnnistuseks. Oleviste on tänaseks Eesti suurim vabakogudusliku liikumise kogudus, vaimulikult tugev ja jõuline.
1993. aastal, kui Eesti oli taas saanud iseseisvaks, külastasid Edgar Tamm ja Ülo Meriloo kogudusele kuulunud elamuid ja krunti Adamsoni tänaval. Paraku midagi märkimisväärset seal järel ei olnud. Siiski panid vanad mälestused Allika kogudusse kuulunud inimesed taas ühist osadust otsima. 1993. a juunis kutsus Edgar Tamm vanu alliklasi mõttevahetusele Nõmme baptistikoguduse ruumidesse. Kummalisel kombel oli just Edgar Tamm Allika koguduse viimane juhatuse esimees, enne kui kogudus Olevistega liideti. Algatusgrupi poolt korraldati koguduse taastamiskoosolek Oleviste kiriku Maarja kabelis 25. juunil 1994. a. Selleks ajaks oli Allika koguduse liikmeks astumise taotluse teinud 28 inimest. Koguduse juhatuse esimeheks sai Raigo Tammo ja pastori kohusetäitjaks valiti Edgar Tamm. Sel ajal oli EEKBKL president J. Tammo, kes on tunnistanud, et protsess ei olnud täiesti valutu ning Liidu juhina suhtus ta protsessi ettevaatlikult, mis on ka täiesti loomulik. Taasrajamisest oli nii võita kui kaotada. Kogudusel polnud ju pühakoda, Oleviste baptistlik pärandiosa vähenes ning tundus, et Liit kaotab sellest rohkem kui Allikal võita on. Alliklastele tundub täna, et Jumala armust on tegelik elu need argumendid ümber lükanud. Võitnud on Liit, kuhu Allika on aastate jooksul mitmel viisil panustanud, Oleviste on jätkuvalt tugev ja suudab appi tõtata sealgi, kus näeb midagi vajaka. Pealinna koguduste võrgustik on tugevnenud. Ja seda mitte ainult Allika Koguduse võrra. Tuleb esile tuua, et 2016. aastal rajatud Mosaiik Koguduse asutamise juures olid lisaks endistele Oleviste liikmetele ka paar Allika inimest. Allika koguduse keskelt on õnnistusega Tartu teele saadetud Koma misjonärid (perekond Kaljuste), kes sealt hiljem naasesid kogudust rajama (Tallinna Kogukonnad). Need väikesed liikumised Allika sees ja ümber on siiski aidanud kaasa Jumala riigi laienemisele.
Taastatud Tallinna Allika Baptistikoguduse avajumalateenistus peeti Mustamäe tee 33 oleva kaardikeskuse ruumides, kus Edgar Tamm oli töötanud, 30. oktoobril 1994. Teenistusest võttis osa ligi 150 inimest.
Katrin Tammo ja Helle Lihti eestvedamisel alustati pühapäevakooli tööga. Jumalateenistustel osales sageli segakoor Anu Kõlari juhatusel. 13. augustil 1995. aastal valiti koguduse pastoriks Helari Puu. Tegevust alustas koguduse noorte kammerkoor Doris Bärensoni juhtimisel, kelle tööd jätkas Raili Vahermägi. Muusika ja just koorimuusika oli paljude noorte kogudusse „tõmbaja“. Koguduse 100. aastapäevaks ja Osvald Tärgi 100. sünniaastapäevaks valmistuti kontsertide sarjaga „Teel Allikale“. Ettekandele tuli Vivaldi „Gloria“ ja eesti vaimulikud koorimuusikateosed. Kammerkoor teenis kaaasa erinevate koguduste ja kirikute teenistustel, musitseeris oikumeenilistel kokkusaamistel. 2001. aastal anti välja CD plaat „Eluallikas“. Vabariiklikul kooride võistulaulmise konkursil TULJAK toodi koju esikoht B kategooria kooride hulgast. Kohustuslik laul konkursil oli Rudolf Tobiase „Eks teie tea“, mille ettekandmine esikoha tõigi. Keegi žürii liikmetest olla öelnud: „Need inimesed teavad, millest nad laulavad“.
Kohe peale Allika taasasutamist tekkisid lähedased suhted Kristiine linnaosavalitsusega. Pastor külastas, tihti koos lauljatega, linnaosa päevakeskust. Päevakeskuses peeti isegi piiblitunde. Koguduse noored organiseerisid spordiüritusi ja -võistlusi. Soe ja avatud suhtlus kohaliku linnaosaga on säilinud läbi kõigi aastate.
Kui kogudus Mustamäe tee saalist Koskla tänavale koguduse praegustesse ruumidesse kolis, oldi Kristiine linnaosavalitsuse sotsiaalmajale lausa naabriks ja koguduse sotsiaaltöötaja Jüri-Valdur Kibuspuu hoolitses selle eest, et eakad sotsiaalkeskusest ka kiriku ruumidesse tee leiaksid. Traditsiooniks said koosistumised suurte kirikupühade puhul ja vaimuliku sõna, muusika ja kohvi-koogi jagamised Kosklas. Allikal on kogunenud nii meeste kui naiste osadusringid. Ja et õppimine on Allikal tähtis – olid ju Jeesuse jüngridki lihtsalt Tema õpilased – , toimuvad aeg-ajalt koguduse ruumides ka Allika õhtukooli loengud. Kõik sellised ettevõtmised on kogudust ühendanud ja kasvatanud.
Allikal kogudust teeninud pastorid (Heldur Kajaste, Erki Tamm, veelkord Helari Puu ja kuni käesoleva aasta detsembrikuuni Kaarel Väljamäe) on kõik olnud erakordsed jutlustajad. Hea jutlus on olnud vaimutoit ja värske sõõm allikavett igal pühapäeval 1904. aastast alates. On olnud eesõigus viibida erilise Jumala armu all ja tahame seda ka välja elada. Allika uksest mahub sisse igaüks, ka koormaga, sest Jumala arm on hämmastavalt suur. Kogudus ei ole pelgalt toredate inimeste sõpruskond, kes naudib osadust ja kooskäimist. Kuigi oluline on ka ühine kooshingamine, vanade rõõm noortest ja noorte rõõm eakatest. Peamine on siiski, et oleme Jumala pere, Tema käepikendus Maa peal, Tema ihu, Tema pilt. Taastatud koguduse kõige pikemaaegsem pastor Helari Puu on kogudust julgustades öelnud: „Tähtis on, kuidas me just praegu kanname evangeeliumi teatepulka ja selle omakorda järgmistele põlvedele edasi anname! Allika Baptistikogudus oli omal ajal Tallinnas tuntud koht. Seal liikus inimesi, aga seal oli märgata ka Jumala tööd! Allikal liigub praegugi inimesi ja meil on märgata Jumala tööd! Õieti Jumala töö ja tegutsemine Püha Vaimu läbi ongi ju peamine, tegelikult esmane. Siis tulevad inimesed ja inimeste kaudu saab Jumala Vaim taaskord tegutseda.”
