Ajakiri Teekäija:
Andeks andmine ja andeks palumine on üks olulisemaid tegusid, mida Piibel meile õpetab. Matteuse evangeeliumis ütles Jeesus, et me peame andestama seitsekümmend seitse korda Peetruse küsimuse peale, kas seitsmest korrast patustanud vennale andestamisest aitab (Mt 18:22.).
Aga mida öelda selle kohta, milline mõju on andestamisel inimesele, kes andestab? Positiivsest psühholoogiast on võtta hulgaliselt teadusuuringute näiteid, mis kirjeldavad andestamise mõju inimese tervisele – nii vaimsele kui kehalisele. Juba lihtne loetelu andestamise mõjust on üsna muljetavaldav. Andestamine vähendab vaimse tervise mõttes depressiooni, ärevust ja traumaatilise kogemusega seonduvat viha ja kättemaksuhimu. Palju on teada ka kehalise tervise osas seda, et andestamine alandab vererõhku ja stressiga seotud kehalisi ilminguid. Lisaks on leitud andestamise mõju suhetele – väheneb suhtekonfliktide arv ja suureneb rahulolu suhetega. Seega on andestamine midagi olulist meie elus, mille sisu on mõistlik teada.
Andestamise sisuliseks tähenduseks on tajutud ebaõiglase teo tõttu negatiivsete tunnete vabatahtlik asendamine positiivsete tunnetega. Ehk teisiti öeldes – kaotatakse endas ära negatiivsed emotsioonid (näiteks masendus, viha) ja asendatatakse positiivsetega (näiteks empaatia, kaastunne, tänulikkus). Andestamisel on tinglikult võimalik eraldada kaks osa – üks osa on seotud mõtte tasemel otsusega, et loobutakse kättemaksust ja negatiivsest suhtumisest „süüdlase“ suhtes. See on nn kognitiivne osa. Süüdlane on siinkohal jutumärkides sellepärast, et süüdlaseks kedagi või midagi pidades me muutume ise justkui kohtumõistjaks. Aga seda õigust ei saa me inimestena mitte endale võtta. Meie üle mõistab kohut Issand, mitte inimene.
Sügavaks andestamiseks ei piisa siiski vaid sellest kui andestamine jääb mõtte ja otsuse tasemele. Vaja on andestamise teist osa – emotsionaalset andestamist, mis seisneb selles, et läbi kaastunde tuntakse „süüdlasele“ kaasa, püütakse tunda seda, mida tema või nemad tunnevad. Just negatiivsete emotsioonide ärakaotamine tähendabki sügavat andestamist. Kui see nii ei juhtu, siis jäävad konfliktid ja vastandused inimesse alles ja hakkavad alateadvuse tasemel meid vaenama. Küllap on paljudele tuttav see olukord, et andestamata tegu tuleb ikka ja jälle meelde koos ebaõigluse tunde ja masenduse või kättemaksuihaga. Sellisel moel annabki alateadvuses peidus olev lahendamata konflikt või vastandus ennast tunda.
Võiks arvata, et andestamine tähendab unustamist või ebaõigluse ignoreerimist. Andestamine ei tähenda, et unustatakse toimunu või tehakse nägu, et midagi pole juhtunud. Juhtunu jääb ikka meelde, kuid andestamise käigus lahutatakse sündmustest negatiivsed emotsioonid. Just selles negatiivsete emotsioonide justkui ärakaotamises seisnebki andestamise tervendab mõju vaimsele ja kehalisele tervisele.
Positiivses psühholoogias kirjeldatakse mitut erinevat tüüpi andestamist. Enamasti mõeldakse andestamise all andestamist teisele inimesele. Kuid lisaks sellele kõige tuntumale andestamise tüübile on olemas veel kaks tüüpi andestamist – andestamine iseendale ja andestamine olukorrale. Eneseandestamine tähendab, et endale andestades ei hakka inimene iseennast karistama oma vigade pärast või tundma ennast alaväärsena. Küllap on see paljudele tuttav olukord. Kui midagi on valesti läinud ja süüdistatakse ennast, siis oleks ju loomulik kui sellele järgneks karistus või hingevalu. Paraku ei aita see kuidagi muuta olematuks tehtud vigu, veel vähem aitab see niigi negatiivseid emotsioone tundes teha midagi teisiti või parandada oma eksimus. Sellises olukorras tulebki appi eneseandestamine – kõigepealt tekib mõte, et andestan iseendale ja seejärel toimub negatiivsete emotsioonide asendamine positiivsetega. Positiivsete emotsioonidega asendamine saab tekkida näiteks nii, et nähakse oma vigu kui ühte õppimise võimalust selleks, et muutuda paremaks. Olukorrale andestamine tähendab, et otsustatakse kõigepealt mitte süüdistada olukorda ebaõigluses enda vastu. Seejärel, nagu eneseandestamise puhulgi, asendatakse viha ja masendus tänulikkuse tundega, et olukord õpetas mingeid olulisi tõdesid, mida enne ei teatud.
Enda kogemusele toetudes võin öelda, et andestamine aitab üle saada väga rasketest olukordadest ja konfliktidest. Tõsi on muidugi see, et väga rasked olukorrad nõuavad andestamiseni jõudmiseks aega. Mõnikord kuid ja aastaid. Kuid andestamiseni saab jõuda igal juhul. Ka teistele inimestele nende konflitides ja muredes psühhoteraapilisi tegevusi rakendades on olnud tunda, kuidas andestamine aitab lahendada hinges olevaid sisekonflikte. Ja seeläbi on saadud tagasi oma hingerahu ja tasakaal.
Kuidas aga üldse tekib ebaõigluse tunne, mis on andestamise juures üks olulisemaid teemasid? Võib öelda nii, et meil on alati teatud ootused, mida me teistele inimestele, iseendale ja olukorrale esitame. Kui juhtub et need ootused ei täitu, siis on tagajärjeks pettumus või ebaõiglustunne. Need ootused ei pruugi aga olla tõesed sel lihtsalt põhjusel, et me inimestena ei ole võimelised täpselt ennustama tulevikusündmusi. Nõnda siis suuremal või vähemal määral on meie ootused justkui illusioonid, mis ei vasta tegelikkusele. Mingis ülekantud tähenduses on see justkui võlg – teine inimene pidi tegema midagi, mida ta ei teinud, ja on selles mõttes võlgu jäänud. Aga võlgade osas on meile kõigile palvesõnad teada: „ Andesta meile meie võlad, nagu ka meie oleme andestanud oma võlglastele.” (Mt 6:12.).
Meie rännuteel koju on vajalik ikka ja jälle andestada. Küllap rohkemgi kui seitsekümmend seitse korda. Nõnda saame hoida iseenda ja ligimeste vaimset ning kehalist tervist.