Ajakiri Teekäija:
[Jutlus ilmus esmakordselt Teekäija numbris 6/2025. Avafoto pärineb erakogust.]
„Kui ta on olemas, andku ta mulle 200 liitrit bensiini!“ Seisin koduküla rahvamaja laval, kus me teismelistena tavatsesime õhtuti koguneda, et aega surnuks lüüa, valdavalt kaarte mängides, muusikat kuulates, suitsetades ja ilmaelu asjade üle arutledes. Umbes poolteist nädalat varem olin teinud midagi, mille eest sõbrad olid mind hoiatanud. „Sinna ei tohi kindlasti üksi minna,“ teatasid nad. Miks ei tohtinud sinna üksinda minna? „Pööravad su ära,“ kõlas vastus. Ja nüüd ma siis seisingi seal sõprade keskel, keda teadsin lapsepõlvest saadik. Sain aru, et nende silmis olin ma hiljuti natuke justkui katki läinud. Minu parim sõber küsis mu käest just sellisel viisil ja toonil küsimuse, millele ma ei osanud vastata. Muigel näol vaatasid teised sõbrad mulle otsa ja ootasid, kuidas ma olukorra lahendan. Tõepoolest, mida vastata, kui oled noorena ja noore kristlasena just teatanud, et Jumal on kõikvõimas, ning siis, bensiinivaesel 1992. aastal, nõuab su parim sõber, et tõestagu Jumal enda olemasolu ja väidetavat kõikvõimsust talle sellise lihtsa asjaga nagu 200 liitrit bensiini?
„Kelle ütlevad inimesed minu olevat?“ Nii küsib Jeesus jüngritelt (vt Mk 8:27). Teisisõnu: „Milliseid kuuldusi minu kohta liigub?“ Tänapäevalgi kohtab kõiksugu eri versioone Jeesusest: Imetegija-Jeesus, Õpetaja-Jeesus, Mässaja-Jeesus, Väljamõeldud-Jeesus, Kristlaste-Jeesus, Prohvet-Jeesus. Seda loetelu saaks jätkata veel üsna pikalt. Need kuuldused nopitakse ülesse sünnipäevalaua vestlustest, koolitundidest, anekdootidest, arvamusartiklitest ja loetud raamatutest. Selliselt me siis kodustasimegi Jeesuse. Kuna Jeesusest ei saa meie kultuuriruumis üle ega ümber, tuleb ta kuidagi „kodustada“ – teha ta enesele arusaadavaks, mõistetavaks ja hoomatavaks.
Koondpilti teiste arvamusest meie kohta nimetatakse maineks. Nii on võimalus mõelda, et Jeesus uuribki selle kohta, milline maine tal on.
Jõuluajal täituvad palvemajad ja kirikud inimestega. Päris inimestega – sellistega, kes muidu kirikusse jumalateenistusele ei satu, rääkimata siis piibli- või palvetunnist. Tulevad sellised, keda me ihaldame – tuntud, ettevõtlikud, targad, jõukad ja ilusad. Tulevad ka need teised – tavalised inimesed ja ka need, kellel ei ole kuhugi minna. Mõned tulevad ilu pärast, teised pühadetunde ehk vibe’i pärast, osa tahab kindlasti ise ära laulda jõululaulud. On ka need, kes tulevad väikese sooja lootusega, et ehk saab pärast tassi kuuma kohvi ja paar piparkooki.
Eks ole meil, kristlastel, kiusatus teha jõuluaeg ka Jeesuse mainekujundusprojektiks. See ei olegi nii halb mõte, sest pannes välja enda parima, näeme ka ise, et meile on tegelikult päris palju antud – andekad muusikud, jutluski kõlab pisut särtsakamalt ning kogudusesaal täitub mitte liiga tavalise ilu ja lõhnadega. Saab ikka, kui ennast kokku võtta. See on nagu vanaema lauahõbe, mis kummutinurgas lebab ja mis väga olulistel puhkudel välja võetakse, vaatamata sellele, et igapäevaselt süüakse plastkahvliga kohaliku poe kartulisalatit. Mitte et kartulisalatil midagi viga oleks, aga hõbekahvliga süües maitseb kartulisalat ikkagi kuninglikumalt.
„Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?“ See „aga“, mida Jeesus nii sageli mäejutluses kasutab, vaatab ka siin meile vastu. Jeesuse mainega on kõik selge või siis segane – inimesed arvavad temast igasugu asju. Tooniandvaks ei ole siiski mitte Jeesuse maine, vaid see, kes ta tõeliselt on. Kui jüngrid olid läbisegi pakkunud igasugu variante, toetudes kuuldustele Jeesuse kohta, siis järgnes tõenäoliselt mõttepaus – tõepoolest, kes sa, Jeesus, siis oled? Oled sa kogum kuuldusi, millest mõnega võiks peaaegu nõustuda, osaga ei oska midagi peale hakata ja osa vastu tahaks kohe võitlema asuda? Millise erakonna tõrvikurongkäigule Jeesus kindlasti läheks? Me tahaksime, et inimesed vastaksid kohe õigesti. Et nad vaataksid meie, meie ehitud, pühitud ja ettevalmistatud kiriku ja jumalateenistuse peale ja muutuksid kollektiivseks Peetruseks, kes vastab: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.“ (vt Mt 16:16) Sellele vastusele eelnev mõttepaus on kriitiliselt oluline. Paus on üldse tähtis, sest kõne tekib tänu pausidele, muusika kõlab pausides, mõte liigub pausides ning vastused ja otsused saavad sündida pausides.
Küsimusele selle kohta, kes Jeesus tõeliselt on, saab inimene vastata siis, kui talle on antud ruumi kuulata, mõelda, kahelda ja otsustada. „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid.“ (Jh 15:16) Need Jeesuse sõnad kõlavad tänapäevalgi . Jõulukirik ei ole mõeldud mainekujundusprojektiks – enamasti see seda ei olegi –, vaid seal me saame, võime ja peame rääkima, laulma ja kuulutama seda, kes Jeesus on, usaldades, et siis, kui „Püha öö“ viimase noodi kõla lakkab ja kui kirikuuksel saadud pastori käepigistuse soojus hakkab peopesast kaduma, kõlab selles vaikuses ja pausis igale otsijale küsimus: „Aga sina, kelle sina ütled minu olevat?“
„Aga kas sul kahesajaliitrine vaat on?“ sekkus meie vestlusesse ootamatult seltskonna kõige vanem, täiskasvanud ja vanglataustaga sõber. „Ei ole,“ vastas mu lapsepõlvesõber, kes oli rabatud ootamatust sekkumisest. „Noh, sellepärast ta sulle ei annagi,“ kostis muigel näol sõber, tossav sigarett suunurgas.
The post “Andku ta mulle 200 liitrit bensiini!” first appeared on Teekäija .