Eesti teoloogiat õpetavate koolide õppejõud on ennegi samas ruumis kokku saanud ja õppeprotsessi jaoks olulisi teemasid arutanud ja õppinud. Aga mitte kunagi varem pole tegeletud nii suurte küsimustega nii süsteemselt ja rohkearvuliselt, kaasates ka tööandjaid, üliõpilasi, vilistlasi ja juhtmeeskonna liikmeid. Kohtumine oli esimene osa pikemast nelja õppeasutuse arendusprojektist, mida rahastatakse kõrghariduse kvaliteeti toetavast KVARA projektist. Üheks nende tingimuseks on, et arendusprojektiks peab kokku tulema vähemalt kaks kooli. Meid oli lausa neli.
Pühajärve spaahotelli maalilises keskkonnas kaardistasime kahe vestluse juhi abil kokku kaheksas laudkonnas seda, millised on probleemid, millega kokku puutume, millist mõju need lühema ja pikema aja jooksul avaldavad, mis on nende probleemide juurpõhjused. Päeva lõpuks tuli koondada ja teistelegi sõnastada kolm peamist probleemset fookust, millega me pole kuidagi nõus ja mille muutmine on meile oluline. Meie meeskonna kolm fookust olid: “rõõmusõnum ei jõua inimesteni, sest kirik ei suuda kõnetada ühiskonda”, “õppejõudude ja vaimulike töötegijate ülekoormus ja alarahastus” ning “teoloogiline hägusus”. Teiste laudkondade teemad olid veidi teistsugused, aga samu mõtteid kõlas läbi mitmelt poolt. Teine päev kulus sekkumistele ja nende eelduste kirjeldamisele. Päeva lõpuks sõnastasime igas lauas mõne konkreetse konteksti, milles tahame edasi tegutseda, et nende probleemide lahendamise suunas liikuda. Palju kõneleti dialoogi vajadusest. Nimetati psühhohügieeni ja enesehoole teemasid. Omamoodi paradoksina kõlas rahamurede kontekstis, et haridus, sh teoloogiline kõrgharidus peaks olema võimalikult individuaalne ja jüngerlik.
Kahe päeva suurimaks tulemiks oli ilmselt ikkagi koosveedetud aeg, jagatud mõtted ning üksteise tundma ja usaldama õppimine. Kuna protsess jätkub, on see eriti oluline. Järgmisteks sammudeks on 3-liikmeliste kooli esinduste õppereis Belgiasse ja Hollandisse ning siis uuesti kokku tulemine, et märgatut ja õpitut juba konkreetsemasse vormi valada. Võib vist öelda küll, et vähemalt teoloogilises hariduses on toimunud omamoodi arenguhüpe oikumeenilises koostöös. Mis sellest lõpuks välja tuleb, on Jumala käes. Aga oli äge kuulata Tema häält üksteise mõtetes ja sõnades.
Einike Pilli
