Ajakiri Teekäija:
Karita Kibuspuu, koolipsühholoog ja pereterapeut; Meelis Kibuspuu, Tartu Risttee koguduse pastor
Kaks raamatut, millest artiklis juttu on (peale Piibli):
1) Siegel, Daniel J., Bryson, Tina Payne. (2012). Lapse ajukeskne kasvatus. Kirjastus Tänapäev.
2) Siegel, Daniel J., Bryson, Tina Payne. (2021). Draamata distsipliin (No-Drama Discipline). Kirjastus Tänapäev.
[Artikkel ilmus esmakordselt Teekäija numbris 2/2025. Pilt pärineb Pereraadio arhiivist ning on tehtud saatesarja “Üheskoos” salvestusel.]Minu töö psühholoogi ja pereterapeudina on mind viinud kokku paljude inimestega. Pean seda suureks eesõiguseks, kui inimene, kes tuleb minuga kohtuma, paotab hingeukse ning lubab mul oma ellu vaadata, jagades minuga kogemusi, mida ta pole söandanud võib-olla mitte kellegi teisega jagada. Nende lugude sisse mahub väga isiklikke mälestusi ja väga valusaid tundeid. Kurbust ja ebaõiglust, hirme ja hülgamist.
Piibel õpetab, et me kõik oleme loodud läheduse jaoks. Esmalt läheduseks Jumalaga, kuid ka läheduseks teiste inimestega. Igatsusest terve ja tähendusliku läheduse järele räägivad ka inimeste isiklikud lood, mida nad jagavad nõustamisruumis. Lähedus saab kasvada ja püsida turvalises keskkonnas, turvalises suhtes. Hirm lõhub lähedust ja võib selle päriselt katki teha. Lapse hirm ebaõiglase karistuse ees. Ema ja isa hirm lapsevanematena läbi kukkuda.
Autorid Siegel ja Payne kirjeldavad oma raamatus „Lapse ajukeskne kasvatus” inimese aju lihtsustatult ja piltlikult kui kahekorruselist maja, kus alumise korruse moodustavad ajutüvi ja limbiline süsteem, mis vastutavad meie põhivajaduste eest nagu näiteks hingamine ja seedimine, aga ka meie emotsionaalsete ja ellujäämisega seotud instinktiivsete reaktsioonide (võitle või põgene!) eest. See tähendab, et kui me satume olukorda, mis tundub või ongi päriselt meie jaoks ebaturvaline, annab limbiline süsteem häiret ning kogu meie keha valmistub ohtliku olukorraga toime tulema. Vahel tähendab see põgenemist (nt kiiremal sammul pimedast pargist läbiminekut), vahel aga hoopis võitlemist (sõnasõda pereliikme või kolleegiga, kes meie meelest meiega ebaõiglaselt käitub).
Ülemise korruse moodustavad suuraju koor ja selle erinevad osad, mille ülesandeks on juhtida erinevaid protsesse, näiteks loogilist mõtlemist, otsustamist, emotsioonide juhtimist, aga ka moraalsust ja empaatiat. Lühidalt võiks öelda, et kui alumise korruse märksõnaks on „reageerimine” siis ülemisel korrusel „reguleerimine”. Reageerimine tähendab muuhulgas ka seda, et ohuolukorras, kus meie aju alumine korrus läheb häiresse, blokeeritakse ülemise korruse tegutsemine ning kogu võitle või põgene käitumine toimub instinktiivselt. Tajudes ebaturvalisust, ei suuda me sageli olukorda loogiliselt analüüsida või oma järgmisi samme mõistlikult planeerida, vaid lihtsalt käitume.
Lapsevanemate jaoks on väga oluline teada, et aju ülemine korrus küpseb lõplikult valmis alles 20. eluaastate keskpaigaks. See tähendab, et lapse ja vanema konflikti korral lasub vastutus esimesena maha rahuneda ning oma emotsioonide juhtimisega toime tulla ikka ja alati vanemal. Ei lapse ega isegi teismelise „ajumaja” teine korrus ole lihtsalt veel valmis ehitatud, nii ei saa neilt oodata oskust oma emotsioone täielikult reguleerida.
Mõeldes lastekasvatusele ajukeskses kontekstis, on lihtne mõista, et ebaturvalises õhkkonnas – kui lapse (ja sageli ka vanema) aju on „häires” – ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki: õpetada kohast käitumist. Tõhus õppimine toimub alati turvalises keskkonnas. Igasugune karistamine, nii emotsionaalne kui füüsiline, loob paraku hirmuõhkkonna ning läheduse ehitamise asemel hoopis lõhub seda. Autoritaarse vanemliku kasvatuse all sirgunud lapsed võivad olla küll teatud vanuseni kuulekad, kuid hiljem võib neil olla keeruline kui mitte võimatu luua oma vanematega emotsionaalselt sügavaid ning lähedasi suhteid.
Siegel ja Payne pakuvad oma raamatus „Draamata distsipliin” (juhendamine, õpetamine) välja hoopis teistsuguse, ajusõbraliku, lähedust hoidva ja kasvatava lähenemise. Soovides korrigeerida või muuta lapse käitumist, tuleb esmalt luua lapsega turvaline ühendus – taastada omavaheline emotsionaalne side ja alles seejärel saab last suunata soovitud käitumise poole.
Esimese sammuna on oluline, et lapsevanem suudaks pingelises olukorras jääda rahulikuks või sobivate eneseregulatsioonitehnikate abil ennast maha rahustada, nii et tema aju ülemine korrus ehk ratsionaalse mõtlemise keskus taas tööle hakkaks. Alles siis on võimalik hakata olukorrale lähenema mõistuse ja loogikaga.
Järgmise sammuna tasub endalt küsida kolm küsimust:
- Miks mu laps niimoodi käitub? Mis toimub tema sisemuses emotsionaalselt?
- Mis õppetundi ma tahan anda – mida ma tahan, et ta õpiks?
- Kuidas seda kõige paremini teha?
Lapsega turvalise ühenduse loomisel on neli olulist märksõna ning tähtis on neid tegevusi teha just täpselt niisuguses järjekorras.
–Lohutamine tähendab laskumist füüsiliselt lapse tasandile, tema silmade kõrguselt madalamale. Lisaks rahustavatele sõnadele on oluline kasutada mitteverbaalseid signaale, nt õrna füüsilist puudutamist, osavõtlikke näoilmeid, pehmet hääletooni.
–Valideerimine tähendab lapse emotsioonide aktsepteerimist ja väärtustamist – isegi siis, kui tema käitumine meile ei sobi (nt pettumus on aktsepteeritud, löömine mitte).
–Kuulamine tähendab seda, et me keskendume lapse poolt edastatavale sõnumile, ilma vastu vaidlemata ja omapoolset loengut pidamata.
–Peegeldamine tähendab, et me sõnastame lapsele tagasi, mida kuuleme, pakkudes talle kogemust, et ta on kuuldud ja mõistetud.
Viimase märksõna juurest jõuame uuesti lohutamise juurde ning vahel võib kogu tsükkel korduda mitu ringi järjest. Alles siis, kui laps on rahunenud (ühendus ülemise ajuga on taastunud) ning vanemal on temaga emotsionaalne kontakt, saab hakata rääkima ka sobilikust ja sobimatust käitumisest ning võimalikest tagajärgedest. Raamatus nimetatakse seda osa kasvatusest ümbersuunamiseks ning pakutakse välja kaheksa erinevat ümbersuunamise strateegiat.
Draamata distsiplineerimisel on mõned põhimõtted, mida arvestada:
- Oota, kuni laps on „valmis” ehk rahunenud. Laps ei ole õppimisvõimeline väsinuna, unisena, hirmununa, näljasena või kui mõni muu tema põhivajadus on täitmata.
- Ole järjekindel, kuid mitte paindumatu. Hea on, kui üldised kasvatuspõhimõtted on paigas, kuid ole vajadusel valmis tegema erandeid. Elu ei ole mustvalge, vaid vägagi värviline ja tasub meeles pidada, et kui oleme ise kogenud armu, on meie vanemlik vastutus seda edasi mudeldada.
Oleme viie lapse vanematena olnud armupõhise kasvatuse poolt ja karistamise vastu juba ammu enne, kui lugesime Siegeli ja Payne ajukeskse ning draamavaba kasvatuse põhitõdesid. Täiusliku Taevase Isa ebatäiuslike lastena oleme saanud lugematu arv kordi kogeda Jumala armu. Just seepärast tunneme vastutust olla vanematena sama armulised kui meie Taevane Isa. Armukeskne kasvatus ei tähenda kindlasti piiride puudumist, vaid Jeesuse eeskuju ja õpetuse järgimist ka lastekasvatuses.
Laste karistamist, ka füüsilist karistamist põhjendatakse tihti piibelliku printsiibiga. Piiblis on tõesti kahes salmis mainitud poja karistamist (Õp 19:18 ja 29:17) ja lisaks kahes kohas füüsilist karistamist (Õp 13:24; 23:13-14). Nagu näha asuvad kõik salmid Õpetussõnade raamatus ja on kirja pandud kuningas Saalomoni tarkusena. Kindlasti tuleb neid vaadelda ajastu- ja kultuurikontekstis. Samuti tasub tähele panna, et tegemist on Piibli „elutarkuse” žanriga, mis annab nõu õigesti elamiseks, kuid mis ei ole käsitletav Jumala käskudena. Me ei leia Piiblist õigustust sellele, et võiksime inimestena otsustada kellegi karistamise üle, kui see ei ole otseselt Jumala poolt etteantud põhjusel ja viisil (VT-s vaid käsuseaduses sätestatud korras). Paulus manitseb meid kogu Pühakirja õpetusena võtma (2Tim 3:16) ja seda tuleb kindlasti teha, kuid selleks, et õpetust ka õigesti rakendada, tuleb arvesse võtta selle õpetuse tähendust. Lapsi tuleb kindlasti juhendada ja õpetada. Sõna „karistamine” nimetatud kirjakohtades tähendab algkeeles distsiplineerimist – juhendamist, õpetamist. Kõik Saalomoni õpetussõnad ei ole mõeldud sõna-sõnaliseks täideviimiseks, vaid need sisaldavad metafoore. Ei tule meil ju mõttesse „peksta pilkajat” (Õp 19:25) või “anda vitsa meeletule” (Õp 10:13). Jeesuse õpetusest ja kogu Uuest Testamendist ei leia me õigustust mingisugusele (füüsilisele) lapse karistamisele. Meil on õigus noomida ja manitseda, aga ennekõike käsk armastada ning üleskutse julgustada ja andestada. Paulus lausa manitseb isasid mitte riidlema oma lastega, et nad ei muutuks araks (Kl 3:21) ja käsib neid kasvatada „juhatamise ja manitsemisega” (Ef 6:4). Jeesus aga kutsub lapsed enda juurde, et neid „kaisutada” ja õnnistada.
Seda kõike arvesse võttes on meelevaldne kasutada Saalomoni tarkusesõnu laste karistamise, sageli ka füüsilise karistamise põhjendusena. Jeesus ja Paulus ning tegelikult kogu Pühakiri annab meile palju selgemad ja paremini toimivamad juhised, mida järgida.
„Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud.”
1Jh 4:18-19
The post Armukeskne kasvatus first appeared on Teekäija .