Jõulud vastavad inimese kahele põhivajadusele – armastada ja olla armastatud.
Laps rõõmustab, kui suudab ema näole omavalmistatud kingitusega naeratuse tuua. See on
lihtne näide sellest, kuidas armastav tegu maailma muudab. Väikese inimese lihtsa teo läbi valataks justkui armastust ilma juurde.
Öeldakse, et „armastus katab kinni pattude hulga“ (1Pt 4:8). Pärast meile tehtud heategu on
tõesti raske jääda pahuraks. See tähendab, et väheneb maailmas oleva kurja hulk ning
kurjusest sündida võivad tagajärjedki. Piibel ütleb: „Võida sina kuri heaga“ (Rm 12:21). See
üleskutse pole mõeldud üksikutele pühakutele eneseületamiseks, see on kõigile antud
võimalus rahuldada üht oma põhivajadust – armastusega kellegi silmadesse rõõmu tuua,
vaenulise inimese põlgus meeldivaks üllatuseks pöörata. Jõulud annavad selleks suurepärane
ajendi.
Laps julgeb armastada, kui armastuse keeles rääkimise on vanemad loomulikuks elanud, kui
tal pole hirmu ebaõnnestumise või eemaletõukamise pärast. Siiski on vahel raske kuulata
jõululugu armastavast Jumalast, kui elukogemuste haavad veel kibedat valu teevad, kui lein ei
näita lahtumist. Suured sõnad hingekitsikusse ei mahu.
Ometi on alati neid, kes siiras headuses tee leiavad. Nii tuleb meie juurde ka Jumal. Ta tuleb
sinna, kus meie oma murega oleme.
Jumala Poeg, Jeesus, sünnib kitsukesse loomalauta. Ta sünnib Maarja ja Joosepi
hingekitsikusse. Aastaid hiljem on evangelist Johannes meenutanud seda sündmust nii:
„Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on
armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest“ (1Jh 4:9). Selle
sündmuse kajal on mõju siiamaani.
Armsad Eesti inimesed, palume üksteise eest Jumalat, et näeksime armastust imet tegemas –
meis ja meie kaudu.
