Intervjuu festivali „Lootuse aeg” direktori Jógvan Zachariasseniga

Ajakiri Teekäija:

Jógvan, Sa sündisid ja kasvasid Fääri saartel. Kuidas on see Sind kujundanud? Millised inimesed seal elavad?

Jah, Fääri saared on väike maa-ala, mille rahvaarv on ligi 55 000 inimest. Kui olin õppinud ja töötanud aastaid võõrsil, läksin 2000. aastal perega tagasi Fääri saartele elama. Ka minu naine Unn on pärit sealtsamast. Meil on kolm täiskasvanud last.

Atlandi ookeani põhjaosa saarestikus oleme alati elanud kõrvuti loodusjõududega. Seetõttu on meie varasemad põlvkonnad olnud sügavalt jumalakartlikud inimesed. Fäärlased usuvad küll valdavalt Jumalat, kuid nendest aktiivseid kristlasi on umbes 25 protsenti.

Viimase viiekümne aasta jooksul on maailm meile avanenud, eriti just Taani kuningriiki kuulumise kaudu. Täna on Fääri saartel arenenud ühiskond. Meie peamised ekspordiartiklid tulevad kala- ja lõhetööstusest, neile järgneb suuruselt teise majandussektorina turism. Nii majandus kui ka rahvastik jätkavad kiiret kasvamist.

Sa oled pastor ja festivali „Lootuse aeg” direktor. Kuidas sai alguse Sinu usuteekond?

Kasvasin üles kristlikus kodus ja olen neljanda põlve pastor. Ma ei mäleta, millal täpselt andsin oma elu Jeesusele, aga see oli varajases nooruses. Samas oli mul noorusaastatel tõsiseid isiklikke võitlusi.

Kui olin kaheaastane, läks mu ema isa juurest ära, jättes minu ja mu kaks venda teise mehe pärast maha. See põhjustas mulle palju valu, häbitunnet ja viha ning minust kasvas kibestunud teismeline. Kui Jumal mind tagasi kutsus, pühendasin oma elu 22-aastaselt Jeesusele.

Samal aastal kohtusin oma naisega, kellega koos tundsime kutset asuda vaimulikule tööle. Sellegipoolest oli mul vaja veel paljudest asjadest terveneda. Alles olid jäänud valu, häbi ja viha, mida tundsin seoses oma emaga. Abikaasa tuletas mulle sageli meelde, et Jumal ei saa mind täielikult kasutada enne, kui olen valmis andestama. Unn käis minu kõrval läbi andestamise pika ja raske teekonna. Kui lasksin Jumalal end tervendada ja leppisin oma emaga, kogesin sügavat Jumala armu – jõudsin valust rõõmusse, häbist vabadusse ja vihast rahusse.

Praegu on mul oma emaga armastav suhe. Meie pere ja vaimulik töö on leppimise läbi õnnistatud. Tervenemine on eluaegne teekond. Ma näen tänutundega, kuidas Jumal teeb jätkuvalt tööd minu elus ja perekonnas, süvendades meie suhteid üksteisega.

On see tõsi, et oled Fääri saarte suurima vabakoguduse pastor ja asutaja?

Jah. 2001. aastal asutasime Unniga koguduse Lívdin Church Center, alustades oma elutoas vaid viie abielupaariga. Sestsaadik oleme juhtinud kogudust koos; mina olen olnud vanem- ja õpetuspastor. Jumal on meid eriliselt õnnistanud. Lívdinist on saanud Fääri saarte üks suurimaid kogudusi ja me jätkame kasvamist.

Minu suurimaks sooviks on, et meie kogudus kasvaks armus ja armastuses Jeesuse vastu, muutes inimesi üha enam tema sarnaseks.

Sul on ka muusiku taust. Millal Sa aru said, et Sinu kutsumuseks on olla hoopis pastor?

Ma kasvasin musikaalses ja kunstilembeses peres ning muusikal oli minu elus väga tähtis osa. Minu lapsepõlves ja teismeeas oli muusika see, mis toitis mu katkist hinge. Ma omandasin ka muusikalise hariduse välismaal ja kavatsesin teha karjääri muusikuna.

Kui Issand mind tagasi kutsus, pani ta minusse tõelise nälja õppida tundma teda ja tema sõna. Koos abikaasaga lõpetasime vaimuliku seminari ning tundsime mõlemad selget kutset õpetada Pühakirja oma rahva seas ja elada selle järgi.

Kahekümne viie aasta jooksul koguduse juhtimine on olnud rahuldust pakkuv teekond. Sellises kogukonnas nagu meil, pole maad teesklusele. Me tunneme oma inimesi ja nemad tunnevad meid – sügavalt. Pole võimalik lihtsalt head nägu teha. Selline ausus on ühtaegu valus ja ilus, aga just see muudab vaimuliku töö ehtsaks ja viljakaks.

Oled kirjutanud ka mitmeid raamatuid. Mis on neis kesksel kohal?

Enamik neist on piiblikommentaarid ja teoloogilised raamatud. Ülemlaulu kommentaaris uurin läheduse tähtsust abielus ja kuidas selles peegeldub Jumala armastus oma rahva vastu. Selle raamatu kirjutasime koos naisega, jagades tähelepanekuid oma abielust. Galaatia kirja kommentaaris on arutlusteemaks Kristuses oleva tõelise vabaduse rõõm ja vastutus – ja kuidas see kujundab meie igapäevast elu.

Mõned muud raamatud on: „Kogudus – relevantne ka 21. sajandil”, „Jeesuse tähendamissõnad ja kuidas elada nende järgi tänapäeval”, „Piiblitegelased – Vana ja Uue Testamendi mehed ja naised”, „Muusikateoloogia – ülistus väljaspool kirikut” (minu doktoriväitekirja alusel). Lisaks raamatutele kirjutan ka asjakohastel teemadel blogisid.

Sa oled Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni (BGEA) rahvusvahelise tiimi liige. Kuidas Sa sellesse töösse sattusid?

Olen teadnud Billy Grahamist kogu elu. BGEA-ga puutusin esimest korda kokku 2015. aastal, kui Franklin Graham Fääri saartel jutlustamas käis. Meie kogudus osales selles ettevõtmises, aitasin tiimil korraldada palvenõustamist ja järeltööd. Pärast seda hakkasin juba rohkem kaasa lööma ning 2019. aastast sai minust BGEA-s osalise koormusega kaastööline.

Milline on BGEA missioon ja mida loodate näha festivali „Lootuse aeg” tulemusena?

BGEA teeb koostööd kohalike kogudustega, julgustades neid evangeeliumi kuulutama ja jüngerdama. Me ei ole üksnes suurürituste korraldajad! Saabume festivali toimumiskohta juba mitmeid kuid varem, selleks et motiveerida kogudusi ja õpetada koguduste liikmeid oma usku teistega jagama. Festival ise on tippsündmus, mis võimaldab usklikel kutsuda oma mittekristlastest sõpru kuulama evangeeliumi ja vastama Kristusele. Pärast festivali jätkavad kogudused uute usklike jüngriõppe ja misjonitöö tugevdamisega ümbruskonnas.

Meie eesmärgiks on:

• Koguduste üksmeel ja kristlaste koondamine palveks oma kodukoha inimeste pärast, kes pole veel evangeeliumi kuulnud.
• Usklike varustamine „Kristliku elu ja tunnistuse” (KET) kursuse kaudu, õpetades neid rohkem oma usku välja jagama.
• Uus põlvkond kristlasi, kes julgelt tunnistavad, mida Jeesus on teinud nende elus.

Kuidas läheb festivali ettevalmistamine Eestis, võrreldes Sinu varasemate kogemustega?

Iga maa on eriline. Kõige tähtsamad põhimõtted jäävad samaks, aga eri kultuuridega tuleb kohaneda. Enne Eestit töötasin viimati Itaalias Napolis – need on kaks vägagi erinevat kohta! Kõik on teistsugune, alates toidust, kliimast, kultuurist ja maailmavaatest. Põhja-Euroopa maana sarnaneb Eesti rohkem minu Skandinaavia pärandiga.

Eestlased on kinnisemad ja umbusklikumad, mis tähendab, et kõigepealt tuleb võita nende usaldus. Ma pean sellest lugu, sest kui see on saavutatud, muutuvad suhted sügavaks. Mulle meeldib, kuidas eestlased palvetavad ja laulavad ‒ selles on midagi, mis heliseb sügaval hinges vastu.

Kas see on Sinu esimene kokkupuude Eestiga?

Ei. Esimest korda käisin Eestis 1977. aastal kümneaastase poisina koos oma isaga, kes tõi Nõukogude Liidu kristlastele Piibleid ja toiduaineid. Teel Venemaale sõitsime läbi Tallinna. Sellel reisil kogesin uskumatuid imesid, mis jätsid mu usuelule kustumatu jälje.

Kuigi ma triivisin Jumalast mõneks ajaks eemale, ei ununenud see, mida kogesin Tallinnas ja Nõukogude Liidus, mitte kunagi. Nüüd, nii palju aastaid hiljem on mul eesõigus töötada Tallinnas ja rajada suhteid igal pool Eestis. See on tõeline õnnistus!

The post Intervjuu festivali „Lootuse aeg” direktori Jógvan Zachariasseniga first appeared on Teekäija .