Me tahame kõik elada – kaua, tervena, tähendusrikkalt, rõõmu ja armastust kogedes. Kogu arsti-, sotsiaal- ja muud teadused töötavad selle nimel, et inimese eluiga ja -kvaliteeti tõsta. Aegajalt tõusevad esile ühiskondlikud liikumised, mis kõnelevad paradigma muutmise vajadusest, et päästa elu maal ja luua uus ühiskond. On neid, kes otsivad tehnilisi lahendusi inimkonna evakueerimiseks teistele planeetidele.
Vaatamata neile üllastele ja utoopilistele pürgimustele, ei lase surma paratamatus unistuste elu nautida. Jälle ja jälle kogetavas ebaõigluses ja kannatustes, globaalsel ja isiklikul tasandil, kukutakse taas lootusetuse sügavikku. Apostel Pauluski ahastab: „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?“ (Rm 7:24)
Just vastusest sellele küsimusele me ülestõusmispühadel rõõmustamegi! Mõelgem. Jumal laseb oma Pojal sündida inimkonna keskele. Tavalisest naisest, Maarjast. Kuid ta teod ja õpetus on täis üllatusi. Ta veenab inimesi uskuma, et neil on Isa taevas. Veel enam. Ta kõneleb Isa armastusest ja igatsusest oma poegade ja tütarde järele (Lk 15:11) ja plaani kõrvaldada needuseks saanud patu, mille tagajärjeks on kannatused ja surm.
Jeesuse ohvrisurm ristil on inimkonna kõige tõsisema probleemi lahendus, et võiksime elada. „Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu…“ (Js 53:5). Jeesus kõrvaldab patu needuse inimese elust nagu see, kes imeb mao mürgi haavatu kehast välja. Ja sureb seda tehes. Patt tapab. „Kuid Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses.“ (Rm 6:23) Jumal äratab Kristuse ellu, sest ristil surres kannab Kristus patu karistuse ja kõrvaldab sellega patu needuse – surma.
Seepärast täna ongi põhjust juubeldamiseks! Kristuse surma ja ülestõusmise läbi on läbimurre täiesti uuekvaliteediliseks eluks saavutatud, sest „kes usub Pojasse, sellel on igavene elu.“ (Jh 3:36) Sinu võimalus ja valik – usaldades Jeesust elada.
