Ajakiri Teekäija:
Nii tuttavalt kõlavad jõuluevangeeliumi sõnad:
„Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel.” (Lk 2:1-5).
Noor Naatsareti tütarlaps Maarja oli kihlatud Petlemmast tulnud Joosepiga. See tähendas, et nendevaheline abieluleping oli juba sõlmitud.
Enne, kui Joosep oma pruudi koju viis, koges Maarja midagi väga erilist. Luuka evangeelium jutustab, kuidas Maarjat külastas ingel ja teatas, et too jääb Pühast Vaimust lapseootele. Seda üllatust Maarja kohe oma kihlatule ei rääkinud, võibolla oli Joosep parasjagu kuskil teekonnal, ta oli ju rändkäsitööline või ehitusmeister, pealegi oli Joosepi kodu Petlemmas. Selle teatega läks Maarja oma sugulase Eliisabeti juurde, kes oma vanas eas samuti ootas last. See kahe tulevase ema kohtumine oli prohvetlikult julgustav (vt Lk 1:39jj). Seal alustas õnnelik Maarja laulu: „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, …” (Lk 1:47-48).
Möödus umbes kolm kuud, kui Maarja kodusesse Naatsaretti tagasi jõudis. Ja seal tuli löök! Kindlasti olid need taibukad külanaised, kes Maarja olukorra kohe ära tabasid ja enne, kui too ise oleks jõudnud asjast oma kihlatule teatada, ruttasid Joosepile õnne soovima. Mehe kohmetust sel puhul ei saadud valesti tõlgendada – Maarja ootab last, ja see laps ei ole tema laps. Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks Maarja salaja minema saata. Kuid Jumala ingli ilmumine unes andis Joosepile Maarja suhtes uue kindluse. Kui Joosep usaldas Jumala poolt talle unes antud seletust, siis tavainimesed seda Pühast Vaimust lapseootele jäämise juttu tõena ei võtnud, lihtsam oli rääkida taga ning halvustada. Nende silmis oli Maarja kõige labasem liiderdaja.
Vahepeal oli Keiser Augustuse korraldatud rahvaloendus jõudnud Heroodes Suure valdustesse. Kui varasematest rahvaloendustest võtsid osa üksnes Rooma kodanikud, siis nüüd käskis keiser loendada kogu elanikkond (vt Lk 2:1j). Selline loendus tähendas elanike maja majalt kirjapanemist, maatükkide mõõtmist, viljapuude ülelugemist. Kõige selle alusel määrati maksude suurus. Need kodanikud, kes mingil põhjusel elasid väljaspool oma piirkonda, olid kohustatud pöörduma tagasi oma koju, et seal korrakohaselt loendusest osa võtta ja isiklikult hoolitseda oma valduste kindlaksmääramise eest.
Nii pidi teele asuma ka Joosep. Teekond Petlemma tähendas ühtlasi pruudi kojuviimist, mis pidi kinnitama Joosepi ja Maarja abielu. Kui Joosep oma last ootava kihlatuga Petlemma jõudis, olid jutud Maarja nii öelda „ebasündsast” teost kahtlemata juba ees ootamas. On mõistetav, et viibimine Petlemmas Joosepi sugulaste keskel oli Maarjale väga raske ja alandav.
Sel ajal, kui Joosep ja Maarja Petlemmas juba mõnda aega elasid, saabus aeg Maarjal sünnitada. Joosep oli otsustanud tunnistada laps enda omaks (vt Mt 1:18-25), mis tähendas ühtlasi lapsele isanime andmist (vt Lk 3:23). Kuid ilmselt oli Joosepi sugulastel sellega seoses vähemalt üks suur mure. See oli pärimisõiguslik küsimus: kuidas saavutada, et see laps ei kuuluks pärijate hulka? Sohilaps, nagu saabuv ilmakodanik arvati olevat, ei tohi saada pärandit koos teiste seaduspäraste lastega. Säärane laps ei tohtinud ometi pere keskel sündida. Nii on igati mõistetav, miks Jeesus pidi sündima väljaspool kodu. Seepärast ei olnud neile kohta majas (Lk 2,7). See avalik akt oli nagu juriidiline dokument, mis kinnitas Jeesuse pärimisõigusest ilmajäämist. Ühtlasi tähendas see, et sellel lapsel ei tohtinud olla kohta Joosepi suguvõsas. Jeesusest ei tohtinud kunagi saada Petlemlane, vaid Maarja järgi pidi ta olema Naatsaretlane ja selleks ka jääma. Hiljem kinnitas seda ka Heroodese eest Egiptusesse põgenemine ja hiljam võõrsilt tagasi tulles Naatsaretti asumine.
Kui Jeesuse sünniööl ingel rõõmusõnumit kuulutas ja taevased inglihulgad Jumalat kiitsid, siis said sellest osa oma karja hoidvad karjased. Selle asemel, et kogeda loodetud rahvaste tunnustust, pidi Maarja aga jätkuvalt kogema põlgust ja Petlemma kodu alandavat suhtumist. Seda pidi kogema ka tema poeg Jeesus, kellest sai meie Päästja. Ta „olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani” (Fl 2:6-8).Ülistus Jumalale, et täitus ingli kuulutus: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus”.