Õnnelikena inimeste keskel

Ajakiri Teekäija:

Meil, kes me pole kunagi seda pidanud läbi elama – jätma oma kodu, mahutama väikese hulga mälestusi pisikesse kohvrisse ning hooldekodusse kolima, pole sellest lihtne aru saada, veel vähem mõista, mida inimene kolimisel tunneb. Maad võtab hüljatus ja üksindus, kaob turvatunne. Kõigega tuleb uuesti alustada – end kokku võtta, luua uued suhted ning leida elujõud ja elurõõm. Elama ei saa jääda ainult minevikku, elada tuleb olevikus ning luua ka uusi mälestusi. Enamasti üksi, ilma Jumalata. 

Eluringikeskuses elab suurusjärgus 150 inimest, suurem osa neist hooldekodus, sest vajavad igapäevaseks toimetulekuks teiste abi. Nad on kõik jätnud oma senise elu ning kolinud paarikümnele ruutmeetrile, enamasti sarnase elusaatusega toanaabriga ühte tuppa. Kimbutavad küsimused: „Kas ma olen enam vajalik? Kas minust on kasu?“

Kolmapäeva pärastlõunal koguneb väike hulgake usklikke Eluringikeskuses palveringi, et lugeda Jumala Sõna ning palvetada. Olen alati oodatud nendega liituma. Kui tööd ja tegemised lubavad, siis ühinen. Enamasti õnnestub. Nende elukogemusest poolega istun laua taga aukartuses ja lootuses natukenegi tunda ära Jumalale elatud pika elu vilju. Tean, et nemadki on jätnud oma harjumuspärase ning astunud üle tundmatuse ukseläve, et alustada uuesti. Aga seda koos Jumalaga. Palves ei nurise Jumala ees mitte keegi. Ei igatseta hooldekodu ukse taha jäänud oma kodu ega sinna jäänud elusid. Palveid läbib ühtse voona tänu ja kiitus kõige eest, mis olnud ja mis käes ning tulevik usaldatakse Jumala kätte. On palveid pöördumata laste ja lähedaste, toanaabrite pärast. On igatsusohked, et Jumal veel annaks võimalusi teenida ja kaaslastele toeks olla. 

Kes oleks võinud arvata, et Jumal ka selles eas veel misjonipõllule teenima saadab?  

Hooldekodu oli Silvi Rosenthali jaoks ainuke võimalus oma eluga normaalselt jätkata, sest kodus varitses pidev kukkumisoht ja noored, kellega koos elati, olid palju kodust ära. Silvi ei ilustagi, et kodust lahkumine oleks talle kerge olnud. Mõned aastad tagasi lahkus abikaasa, kellega oli 50 koos elatud aasta jooksul kodu üles ehitatud ja aia eestki hoolt kantud. Otsus tuli väga raskelt. „Ma nii palusin Jumalat ja Jumal andis mulle rahu südamesse,“ meenutab Silvi. Noortele oli üks tingimus: Silvi oli nõus minema vaid Eluringikeskusesse. Jumal kuulis ka seda palvet. Peagi saab Silvil Eluringis elatud aasta, siin tähistas ta oma 90. sünnipäeva. Ei lähe päevagi, kui Silvi ei tänaks Jumalat sellise ootamatu võimaluse eest elu lõpus. „Mul ei olekski kodus sellist vaimulikku osa olnud nagu mul on siin. Siin on väga palju usklikke inimesi,” on Silvi tänulik. Igapäevaselt toimuvad majas palvused, nädala sees on palvegrupp ning pühapäeviti koguneb saali Annelinna kogudus. Silvi jõuab ka Tartu Kolgata, oma kodukoguduse jumalateenistusele. Tehniliselt pädevam toanaaber avab talle selleks võimaluse läbi interneti. Piibli ja vaimuliku kirjanduse lugemine on tema päeva loomulik osa. Silvi Jumalale väga tänulik silmade ja liikuvate jalgade eest, mis kingivad vabaduse majas toimuvatesse tegevustesse jõudmiseks. 

Olen Silvit näinud palju teiste elanike eest hoolt kandmas. Võimalus veel nii väärikas eas ligimest teenida on tema jaoks suur eesõigus. „Siin leian ma tööd, saan teisi aidata ja nendega rääkida,“ räägib Silvi innustunult. Pühendunult külastab ta iga päev hiljuti majja kolinud abielupaari, kes aastaid tagasi talle toeks olid. Nüüd on Silvi kord nende eest hoolt kanda.
„Olen jätnud kõik Jumala hooleks. Mul on õnn, et ma siia sain, enam tagasiteed pole. Ega ma midagi hauda viia ei saa,” on Silvi rahu teinud. Tal on jätkuvalt tugev side ka varasemalt koos elatud noortega, kes teda igal reedel vaatamas käivad. 

Oma loomult väga rõõmsameelne Einike Liders mainib meie vestluses mitmeid kordi, kui õnnelik on ta võimaluse eest elada Eluringikeskuses. Temagi vajab igapäevaselt hakkama saamiseks teiste tuge. Ent just kukkumises, mis ta lõpuks hooldekodusse tõi, näeb Einike Jumala juhtimist: „Siin saan ma olla inimeste keskel, et rääkida neile Jeesusest.“ Ehkki rõõmsameelne, ei ole Einike oma loomult ekstravertne, pigem tagasihoidlik. Ometi on tema igapäevane palve Jumalale, et ta veel kellelegi saaks kasuks olla ja usust rääkida. Oma rõõmsameelsuse ja hea suhtlemisoskusega on ta paljudele silma jäänud. „See on Jumala armastus, mitte minust enesest, võib-olla Jumal kõnetab neid kuidagi läbi minu, et nad vajavad siin elus rohkemat,“ ütleb ta. 

Ka Einike peab väga kalliks võimalusi Eluringikeskuses vaimulikult kasvada – osalemine palvusel, kus alati jagatakse ka vaimulikku sõna, on lisaks pühendumisele ka kasvukoht. Kasvamine, seal hulgas ka kuidas paremini evangeeliumi kuulutada, on 80-aastase Einikese suur igatsus. 

Mina näen Einikest väga tihti aias liikumas, ise samal ajal kellegagi telefoni teel vestlemas. Nii jätkab ta Eluringikeskuses hingehoidja ametis, mida ta ka koguduses osaldes pidas. Eluaegsed sõprus- ja osadussidemed ei ole katkenud, vaid rõõmustavad teda jätkuvalt. Samuti on säilinud side Tallinna Metodisti, oma kodukogudusega, mille teenistustel osaleb ta interneti teel. Samuti pakub internet ja Pereraadio suurepäraseid võimalusi kuulata jutlusi ja piiblitunde.  

„Täitsa imevärk,“ on Einike Jumalale tänulik. Ta silmad näevad, kõrvad kuulevad, kuskilt ei valuta ning ta saab käia ja liikuda. „Ma ei jõua Jumalat ära tänada!“ kiirgab Einike tänulikkust.

Ehkki küll hooldekodu, paikneb Eluringikeskuses ka 13 korteriga pansionaat. Pansionaat pakub üksikuks jäänud eakatele võimaluse elada inimeste keskel ning hea ligipääsetavus teeb ka neil liikumise hõlpsamaks. Meie pansioni elanikud on isekeskis moodustanud üksteist toetava kogukonna. 

Elli Kaasik kuulis valmivast Eluringikeskusest Pereraadio vahendusel ning talle oli juba enne maja valmimist üsna selge, et just siin tahab ta Jumalast antud viimased eluaastad veeta. „Siin on Jumala lapsed, sellepärast ma tahtsin ka siia tulla!“ räägib Elli veendunult. „Siin on püha koht,” lisab ta. Kodulinna vahetades tuli palves selgus, et seal, kus on tema kodu, seal peab olema ka tema kogudus. Nii liitus ta Annelinna kogudusega ja on selle üle väga rõõmus.  

Ka Elli on oma loomult abistaja ja teenija. Ehkki elukoht pansionaadis loob rohkelt vabaaja veetmise võimalusi ning ei kohusta millekski, on Elli teisel arvamusel. Jumal on Ellit terve elu kasutanud haigete hooldajana ja sellisena jätkab ta oma teenimisametis. Ka siin hoolitseb ta hooldekodu elanikke eest neid igapäevaselt külastades ja tuge pakkudes. Aga mitte ainult, lisaks on ta endale 80-aastaselt võtnud Eluringis aedniku ja majahoidja ameti, põhjendades seda nii, et keegi peab ikka kontrollima ja vaatama, et õhtul oleksid tuled kustus ja uksed lukus: „See on minu kohustus!“ 

Minu küsimuse peale, kas hooldekodus on võimalik Jumalat teenida, hüüatab Elli imestunult: „Aga muidugi! Vaata kui palju on siin uskmatuid!“ Samas tõdeb, et vana inimese vastuvõtuvõime on väike. Elligi peab väga kalliks siinseid võimalusi koos usukaaslastega vaimulikult kasvada ja palvetada. „See on nii oluline, et ma olen inimeste keskel! Kõik on nii toredad ja armsad,“ sõnab Elli tänulikult. 

Kuulan neid ja olen ülimalt tänulik võimaluse eest nendega koos Eluringikeskuses Jumalat ja kaasinimesi teenida. Nende rõõm ja õnnelikkus nakkab mullegi. Jumala sõna ütleb, et „jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.“ (1Tm 6:6) Hooldekodu elanikul ei ole tõesti palju, tihti vaid mälestused möödunust. Aga hooldekodu elanikul, kes on ka Jumala laps, piisabki tõesti sellest, kui usaldada end jäägitult tema armu hoolde. Selliselt loob Jumal uued võimalused, kingib uued suhted, taastub elujõud ja elurõõm, tekib tegutsemisind ning märgatakse enda ümber abivajavat ligimest. Nii ununeb enda vaev ja valu. Ja mis kõige olulisem, selliselt saavad vastatud ka küsimused: „Kas ma olen vajalik? Kas minust on kasu?“ Jumalariigi teenimistöös alati!