Kaunist, Jumalast õnnistatud Eesti Vabariigi 105. aastapäeva!
Tänase aastapäeva eel mõtlesin mõtteid seoses meie maa ja rahva ning saatusega. Oleme paljude Eestimaa usklikega sel nädalal palvetanud ja paastunud. Selle maa ja rahva saatus on meie ja meie laste saatus. Me armastame seda maad. Kôigist meie puudustest olenemata armastab meie taevane Isa meid, sest oleme tema lapsed, tema pojad ja tütred. Ta ootab igaüht tagasi koju. Sageli just raskused panevad meid Jumala juurde tagasiteed otsima. Nagu eile õhtul kogesime oikumeenilisel palvusel Ukraina Kreeka-Katoliku kirikus, kus preester Roman Kikh nuttes tunnistas, et selle aasta raskused on toonud paljud Jumala ligi, aga ka ühendanud rahvaid. Ka eesti ja ukraina rahvast.
Meie ei valitse aegu – need on Jumala päralt, aga meie saame valida, kuidas neis aegades elame. Kellena elame. Seda on eriti tähtis meenutada valimiste eel, kus palju on võitlemist üksteise vastu. Ärme oota raskeid aegu, mis meid ühendaks, sest lahkmeeles oleme haavatavad. Otsustame otsida ühist, mis meie rahvale kasuks ja õnnistuseks võiks saada. Otsime Jumalat heal ajal, et võiksime loota Temale, kui peaksime ka raskematest katsumusaegadest läbi minema.
Tänane päev on armu ja rahupäev, et võiksime tänus ja armastuses üksteise kõrval olla. Jumalale lähemale tulla. Üksteisele lähemale tulla.
“Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!” Ps 31:16
Tervitades,
Erki Tamm