„Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“ (Lk 2:10,11)
Eestlastena ei ole harjunud me nii suurte sõnadega. Suur rõõm kogu rahvale tundub väljateenimatult palju olevat. Liiga palju, et tõsi olla. Tõenäoliselt olid ka juudi lambakarjused inglite kuulutusest šokeeritud ja segaduses. Meil, eestlastel, on vahel üldse raske uskuda, et Jumalal meiega asja oleks. 2021. aastal toimunud rahvaloendusel ei osanud 70% eestlastest end ühegi usuga samastada. Inimestega suheldes olen siiski mõistnud, et see pole mitte 70% uskmatust ja natuke usku, vaid palju varjatud otsimist ja vastamata küsimusi. Tõsi, ka skepsist ja kartust usaldada.
Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud küsitluse, „Elust, usust ja usuelust“, tulemustest uurisin lähemalt keskealiste eesti meeste hoiakuid. Üldiselt on eesti keskealised mehed pigem umbusklikud – mingi kõrgem jõud eksisteerib. Kuid 37% selles eagrupis meestest tunnistavad, et neil on elus kogemusi, mida peavad mõistusega raskesti mõistetavaks. Osad neist tunnistavad koguni, et „on olemas inglid, kes kaitsevad meid“.
Jõuluevangeeliumi kontekstis on see tähelepanuväärne. Mingitel keerulistel hetkedel oleme valmis tunnistama vajadust suurema ja teistsuguse väe järele kui meil endal on. Väljaspool seda maailma, mida arvame end tundvat.
Miks ma püüan meid veenda seda suurt rõõmu vastu võtma, kui Jumala kinki, mis on mõeldud kõigile rahvastele, kõigile inimestele?
Kui mõtlen kasvõi mõnele neist olukordadest, millega olen möödunud nädalate jooksul hingehoidlikes vestlustes kokku puutunud, siis tahaks sellest suurest rõõmust kasvõi killukese jagada nende peredega. Me elame väga katkises maailmas. Ebavõrdsetes olukordades. Kasvõi mõeldes täna ukraina inimestele. Püüame seda jõulutunneli, inglite aja, talveriiete kogumise ja paljude teiste heade algatustega pisutki korvata. See on ilus, vajalik ja meie kohus. Kuid ometi tunneme, et suudame vaid pisut.
See, millest inglid jõuluööl kõnelevad on veel sügavamale ulatuv. Sel on mõju meie inimeseks olemisele, meie vaimsele tervisele kõige eksistentsiaalsemas tähenduses, nagu sellest viimasel ajal on hakatud rääkima. Põhjusega.
„Päästja, kes on Issand Kristus,“ on Jumala vastus. Jumala vastus neile tuhandeile ja tuhandeile palvetele. Usklike ja uskmatute palvetele. Avalikele ja salajastele. Vastus inimlikule ängile nagu seda Taavet oma 51. psalmis väljendab, kui oli teinud teo, mille tagajärgi polnud võimalik muuta: „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja (su) heameelne Vaim toetagu mind!“
Aadama ja Eva patt leida jonnakalt oma tee, on kogu inimkonda ja meid isiklikult eksitanud. Taavet tundis oma patu hingeräsivat süükoormat, mis oli lahutanud teda Jumalast. Kadunud poeg tuli äratundmisele, et on Isa vara mõttetult ära raisanud omal viisil õnne leida püüdes. Siis, kui ta vaikseks jääb, sünnib otsus Isa juurde tagasi pöörduda. Head sõbrad, „Päästja, kes on Issand Kristus,“ on meile teejuhiks, kui otsustame Isa-Jumala juurde tagasi pöörduda.
Piibli kadunud poja lugu ei pruugi olla kõik lugenud, aga ameerika filmi, „Üksinda kodus“, on paljud vaadanud. Alguses nii hirmutavana tundunud vana mees, kes suure lumelabidaga mornilt majaesist puhastab, kohtub filmi lõpukaadrites pojaga. Nad pole ammu teineteisega rääkinud. Kuid neil jõuludel tuleb ta koju. Heldinud vanaisa kallistab lapselast ja nende pilgud kohtuvad Keviniga, kes aitas isal ja pojal teineteist taas leida.
Pole suuremat rõõmu, mis meile osaks võiks saada, kui andestuse kaudu taastatud suhe Jumalaga. Meie taevase Isaga. See on see suur rõõm, mis on mõeldud kogu rahvale. Meilegi. Laseme sellel imelisel lepituse väel oma hingemaailma parandada. See muudab rohkem, kui esmapilgul oleks võinud jõululoostki arvata.
(Osaliselt jutlusest, mis peetud 24. detsembril 2022 Keila Baptistikoguduses)