Ajakiri Teekäija:
/Artikkel ilmus esmakordselt Teekäija numbris 5/2025. Avafotol artikli autor abikaasaga. Foto: Kõrgem Usuteaduslik Seminar/
Vaimse tervisega seotud teemad ja proovikivid on viimastel aastatel üha enam pälvinud tähelepanu ja teadvustamist. Kui varem mõisteti vaimset tervist ennekõike sellega seotud tõsiste häirete kaudu, siis tänaseks on see kuvand muutunud ja vaimsest tervisest on saanud pigem peegel, mille abil hinnatakse oma vaimset heaolu.
Ühest küljest mõjutavad sotsiaalselt ja ühiskondlikult aktiivseid inimesi stress, pinge ja ülekoormus, teisalt aga jääb osa inimesi ühiskonnas sotsiaalsetes suhetes varju, nad kalduvad üksildusse ja tõrjutusse. Sellised vaimset tervist mõjutavad tendentsid ei ole pelgalt väikese osa inimeste mure, vaid need puudutavad vähemalt mingil eluperioodil enamikku, et mitte öelda kõiki inimesi.
Maailma Terviseorganisatsioon määratleb vaimset tervist kui vaimse meeleseisundi heaolu, mis aitab inimestel toime tulla elu stressiga, mõista oma võimekust, õppida ja töötada hästi ning panustada oma kogukonda. Vaimne tervis on loomulik ja väga oluline osa üldisest tervisest, õigupoolest ei saa rääkida tervisest võtmata arvesse vaimset tervist.
Tervise Arengu Instituudi uuringu kohaselt on Eestis depressioonirisk igal neljandal täiskasvanul, ärevusrisk aga igal viiendal täiskasvanud. Eriti tekitab muret noorte olukord, sest 18–24-aastastest on depressioonirisk lausa igal teisel ja ärevusrisk igal kolmandal.
Võttes arvesse üldist vaimse tervise allakäiku ühiskonnas, on paslik küsida, kuidas peegeldub selline olukord koguduses kristlaste hulgas ja mil moel mõjutab see pastoreid.
Barna Group tegi Ameerikas sellekohase uuringu, mis viitab tõsisele murele selles vallas. Pastori töökoormus on suur ning kõrged standardid ta elule ja tööle pingestavad tema vaimset tervist. Sageli tunnevad pastorid ennast ebapiisavana, tihti jäävad nad oma raskustes üksi.
Sellest teabest ajendatult uurisin oma kevadel kaitstud magistritöös pastorite vaimse tervise olukorda EKB Liidus. Tõsi, keskendusin ennekõike perfektsionismi mõju uurimisele ja pastorite säilenõtkust mõjutavate tegurite käsitlemisele, kuid huvitavaid tulemusi pakkus uurimistöö laiemaltki.
Kuigi perfektsionismi ei peeta üldiselt positiivseks omaduseks, tuleb esile teatav paradoks: nimelt on pastoritel pigem kalduvus perfektsionistlikule mõtteviisile ja käitumisele. Ühest küljest on see arusaadav, sest Jumalat teenides soovitakse anda oma parim, kuid teisalt võib selline pidev täiuslikkusepüüd viia läbipõlemise, depressiooni ja ärevuseni.
Teadusuuringud kinnitavad perfektsionismi otsest seost depressiooni ja ärevusega. Teatud segadust selles küsimuses võivad tekitada ka Jeesuse mäejutluses öeldud sõnad „Teie olge siis täiuslikud nagu teie taevane isa on täiuslik!“ (Mt 5:48) Kui aga ainult Jumal on täiuslik, siis kuidas saame meie olla täiuslikud? Kreekakeelse teleioi eestikeelne vaste on ’terviklikkus’ – see sõna on meile ilmselt palju arusaadavam. Pealegi esitab Jeesus selle üleskutse siis, kui ta on kirjeldanud, mismoodi tuleks meil armastada oma ligimesi ja isegi vaenlasi. Armastuse koha pealt seab Jeesus tõesti meile kõrgeima standardi.
Armastus tähendab aga ka tegusid ja just pidev inimeste armastamise kohustus võib pastorid panna olukorda, kus jõud on otsas ja läbipõlemise häirekellad helisevad. Pastorite hulgas tehtud küsitlus kinnitas eelmainitud üldist statistikat. Kuigi pastorid hindasid oma vaimse tervise olukorda küllaltki heaks, oli 20 pastorist neljal diagnoositud depressioon ning sama palju oli neid, kes võitlesid ärevusega. Üldiselt võib täheldada, et noorem põlvkond on vaimse tervise katsumuste suhtes haavatavam. Samal ajal on noorem põlvkond tunduvalt teadlikum vaimse tervise riskidest ning oskab palju paremini hinnata oma võimeid ja piiratust. Kunagist nn raudmeeste põlvkonda, kelle viimased esindajad hakkavad pensioniikka jõudma, iseloomustab küll ülim kohusetundlikkus ja kõrge enesedistsipliin, kuid samal ajal on niisugustel meestel tunduvalt väiksem eneseteadlikkus ja puudulik enesehoole praktika.
Pastorite täiuslikkusepüüdlusi õhutavad tagant koguduse(liikmete) ootused. Kõrgemad moraali- ja elustandardid pastorile on kahtlemata põhjendatud. Teisalt tuleb tunnistada, et pastor on samasugune inimene nagu kõik teised, kellel on nii füüsilised kui ka vaimsed piirangud. Just neid tuleb õppida tundma ja nendega peab arvestama. Pastoritel on nt raske tõmmata piiri tööajale, sest koguduseelu käib sageli õhtuti – siis, kui n-ö tavainimeste tööpäev lõppeb. Samuti on oht, et pastor laseb teiste murekoormatel ennast läbi põletada. Sellised keerulised olukorrad ei ole ühegi pastori jaoks ilmselt midagi uut, aga küsimus on, mida siis teha. Kuidas enda vaimset tervist hoida ja kasvatada säilenõtkust, mis aitaks pikas perspektiivis jätkusuutlikult toimida?
Uurimistööst tuleb selgelt esile, et pastorid ei pööra piisavalt tähelepanu enesehoolele, seesugune sõnavaragi on nende jaoks uudis. Tõsi, füüsilisele liikumisele ja teatud stressi maandavatele tegevustele siiski leitakse aega, ehkki mõõdukalt. Samuti hinnati oma peresuhteid väga headeks ja toetavateks. Siiski on pastoril tihtipeale keeruline tegeleda iseenda siseeluga. Teistele vahendatakse Jumala armu printsiipe väga loomulikult, kuid enda suhtes ollakse kohati üpris armutud.
Igalt pastorilt oodatakse põhjendatult seda, et nad pakuksid inimestele kaastunnet nende eluraskustes. Kuidas on aga lugu enda suhtes kaastundlik olemisega? Psühholoogias on kasutusel termin „enesekaastunne“. Tegemist ei ole mingi enesehaletsuse vormiga, vaid just nimelt enda suhtes lahke olemisega sellistel hetkedel, mil kogeme läbikukkumist, ebapiisavust või kaotusevalu. Oskamata iseenda suhtes armuline olla, on raske parimal viisil teistele kaasa tunda.
Jumal on kaastundlik inimese suhtes ja Jeesustki leiame väga mitmel juhul inimestele kaasa tundmas. „Armasta oma ligimest nagu iseennast“ võiks kõlada ka nii: „Ole armuline teiste suhtes nii nagu sa oled enese suhtes“. See eeldab enda suhtes armulist olemist, et me üldse saaksime olla armulised teiste suhtes. Jumala armu vastuvõtmine ja kogemine on otseselt seotud vaimse tervise heaoluga, sest kogeme aktsepteeritust, armastust ja andestust.
Teine distsipliin, mida saab lihtsalt rakendada ja mis mõjutab positiivselt vaimset tervist, on teadvelolek (ingl mindfulness). Tean, et see sõna seostub paljudele kahtlusttekitava spirituaalse praktikaga. Siinkohal tasub aga keskenduda selle termini psühholoogilisele tähendusele, mille kohaselt teadvelolek tähendab enda ja oma tunnetega kontaktis olemist. Teisisõnu, inimene teadvustab oma olukorda ja selle tõsidust, ta võtab omaks need tunded, mida see olukord temas tekitab, kuid samal ajal suudab näha asju suuremas pildis ega samasta kogu oma identiteeti selle olukorraga. Jeesuse teadveloleku võimekust ja praktiseerimist näeme nt Laatsaruse loos, kui Jeesus tundis kaasa, koges kurbust, kuid asetas selle kõik suuremasse pilti.
Pastoritel eelkõige, kuid tegelikult meil kõigil Jeesuse järgijatena on vaja hinnata oma vaimulike distsipliinide regulaarsust ja kvaliteeti, sest sellel on tuntav mõju vaimsele tervisele. Uuringud viitavad suurele vahele vaimse heaolu mõttes nende usklike vahel, kes jälgivad ja järgivad vaimulikke distsipliine ja kes seda nii teadlikult ei tee. Need, kes tekitavad regulaarse Jumalaga olemise aja – Piibli lugemine, palvetamine, paastumine, sabati pidamine, eraldumine vaikusesse –, on vaimse tervise poolest tunduvalt paremas seisundis kui need, kes seda ei tee. Siinkohal on tähtis just distsipliinide regulaarsus, võiks isegi öelda kindel rutiin.
Minu uuringus mainis enda kui pastori tööülesannete hulgas palvetamist vaid üks pastor. See mõnevõrra üllatab. Võib-olla pidasid teised palvetamist sedavõrd loomulikuks, et see polnud nende arvates mainimist väärt. Olles ise pastor, leian end sageli tegelemas kõikvõimalike ülesannetega selle asemel, et oma päevaplaani planeerida aega enda ja teiste eest palvetamiseks. Kui on üks amet, mille puhul palvetamine võiks olla igapäevane tööülesanne, siis pastori amet seda kindlasti eeldab.
Selleks, et pastorid oleksid säilenõtkemad, vajavad nad oma töö ja selle tähendusrikkuse kohta tagasisidet. Pastori töötulemusi on väga raske hinnata. Kuid see ei tähenda, et ei peaks püüdma hinnata pastori töö tähendust ja selle mõju. Sellekohane uuring kinnitab üheselt, et pastorid ei saa piisavalt tagasisidet oma töö kohta. Küsimus ei ole mitte tunnustamises – ehkki sedagi napib –, vaid tagasisides, mis aitaks pastoril ennast ja oma tööd paremini mõtestada. Siinkohal julgustan koguduse inimesi (nt juhatust) koostöös oma pastoriga otsima viise, kuidas paremini luua meetmeid, mis pastorile tema töö kohta tagasisidet annavad. Üks võimalus on keskenduda hoopis töö sisendi, mitte väljundi mõõtmisele. Seemneid saab ju lugeda, aga saagikus ei ole külvaja käes.
Kokku võttes tahan rõhutada vajadust teadlikumalt tegeleda pastorite vaimse tervise küsimustega. Ühest küljest saavad pastorid siin ise oma hoiakutes, käitumismustrites ja praktikas palju ära teha. Teisalt on oluline, et kogudused rakendaksid pastoreid toetavaid meetmeid, mis annavad vajalikku tagasisidet nende töö kohta ja soodustavad rahulolu pakkuva keskkonna kujunemist. See annab suuremat selgust nii pastorile kui ka kogudusele ja loob realistlikke ootusi üksteise suhtes. Koguduste visiitkaardiks kogukonna keskel võiksid saada vaimselt terved ja säilenõtked pastorid.
The post Pastor vaimse tervise väljakutsete pingeväljas first appeared on Teekäija .