Reisimuljeid jagavad kaks reisijuhti, Meego ja Einike (võite arvata, kumb on kumma tekst). Artikli teises osas on osalejate muljeid.
Kolmainupüha eel, ajal ja järel toimunud palve- ja õpirännak Itaaliasse, Rooma, Vatikani ja antiiksesse Ostiasse lõi teejuhtidele ja kaaslastele võimaluse avardada aegruumilist ja oikumeenilist panoraamplaani läänekristliku usutraditsiooni arenguloost. Isekeskis apostel Peetruse ja Pauluse misjoniteadvust ja teoloogilist pärandit uurides käisime läbi kristliku mõtlemise ja missionaalse elu lähtekohad.
Ilmo Au pädevus teejuhina ja tema jagatud teadmus Roomaga seotud pühapaikadest aitas aduda kristlikku pärimust üle aegade kujundanud narratiivi tõlgendusruumi. Valdeslaste, metodistide ja baptistide teoloogilises seminaris leidsime eest usuvennad ja -õed, kes vaatamata ajaloolistele ja usuelulistele erisustele on otsustanud Kristuse nimel üheskoos ellu viia läkitust, mille Issand Jeesus ise on meile edasi andnud: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!”
Rooma-reis, kuhu olid kaasa kutsutud Seminari tudengid, õppejõud, toetajad ja täiendusõppijad, algas Pauluse oletatavast hukkamiskohast. Peetrusega seotud kohti oli matka ajal eriti lahkelt, sest Itaalias usulises enamuses olevad katoliiklased peavad oma juhti, paavsti, Peetruse “võtmete autoriteedi” edasikandjaks.
Õhtuti lugesime koos Peetruse ja Pauluse kirju, püüdes nende kaudu apostlite kohta aina enam teada saada. Juttu tuli ka Pauluse ja Peetruse vastuolust ning selle taga olevatest taustaväärtustest.
Kõndida sai palju ja palav oli ka. Kirikud pakkusid jahedust, puhkust ja võimalust muidu rahvarohketes turistikohtades korra vaikseks jääda. Roomas ja Ostias antiiksetel tänavatel kõndides kujutlesime ennast esimese sajandi kristlasteks. Meenutasime Mika Waltari romaani “Riigi saladus”, mis sellesse sisse elada aitab. Õhtuti jagasime kogetut ja Jumala kõnetusi omavahel. Mulle isiklikult oli väga vahva kohtuda Itaalia Baptistiliidu juhi ja esindajatega, kuulda nende lugu ja mõista, miks me mõnda asja erinevalt näeme.
Saabusin Rooma kullast, marmorist ja kunstist küllastunud paavstikirikutest otse Haapsallu, 142-aasta vanusesse puidust baptistipalvelasse. Ruum oli meie koguduste liidu osalejaid täis, sest oli aastakonverents. Jumal räägib erinevat keelt erinevate inimestega ja elab kindlasti igal pool, kuhu teda siira südamega kutsutakse. Aga vanu häid laule nagu “Taevaisa arm nüüd särab” lauldes kogesin rohkem kui terve eelmise nädala vältel või ehk just selle eelmise nädala taustal, et see siin on minu kodu, minu usuline keel, need on minu laulud, minu inimesed.
Lisame ka osalejate muljeid:
Rooma nädalane palverännak oli avardav kogemus – palju mõtteid, muljeid ja vaikset sisemist rahu. Kuuldud lood ja külastatud paigad andsid ajaloolisele linnale sügavama tähenduse. Kuumad päevad vaheldusid õdusate õhtutega, mis lõid erilise meeleolu – segu väsimusest, tänutundest ja vaiksest mõtisklusest.
Signe (täiendusõppija)
Mulle meeldis Rooma vannikultuur, kus birgintiinide kloostri ja Prantsuse saatkonna platsil oli kaks suurt vanni ja mul tekkis seoses nendega segadus. 2. juunil aga sattusime aga keiser Constantinose ristimise paika, kus asus samuti vann. Siis sai mulle asi selgeks, miks nõnda paljudes katedraalides need vannid esitletud on.
Endel (KUS vilistlane 2026)
Olime Peetruse basiilika kõrval ja Meego mainis, et see on kõrgem kui Oleviste kiriku torn. Pean ütlema, et jäin eriarvamusele – see oli liiga madal ja lai. Oleviste ilus kõrge ja sihvakas, kunagi lausa maailma kõrgeim. Käisin hiljem kontrollimas. Oleviste kõrgus on täna 123,7m ja basiilika 136,5. Seega eksisin.
Veljo (täiendusõppija)
Ajalooline ja aktiivne (naljakas nagu anekdoot, ehk palju konfessioonid kohtusid maailma “usklikuimas” linnas). Aga Rooma ja veel rohkem Ostia oli nagu kohtumine Uue Testamendi kontekstiga ja usklike inimestega läbi tuhandete aastate. Samal ajal oli hea paus oma elu heade inimestega 🙂
Adel (magistritudeng)
Roomas nägime suurt kogust megauhkeid kirikuid, palju Kristuse sümboolikat. Sai palju higistatud ja kõnnitud, üliäge reis oli. Meelde jääb kindlasti metodisti kiriku jumalateenistus ja birgitiini nunnade vastuvõtt, samuti Vatikani muuseum.
Rutt (KUS vilistlane 2026)
Avastasin Roomas sealseid võimsaid kirikuid ja ajalugu, mis pani mind end vahepeal lausa sipelgana tundma. Lõputu jalutamine ja kirev suhtlus ringi rännates tegi reisi aga ülimalt meeleolukaks. Kõrgemad väed kindlasti muigasid ülevalt, vaadates meie väsinud, kuid rahulolevaid nägusid!
Jaroslav (Piiblikooli lõpetaja)
Lisaks Rooma suursugustele ning aukartustäratavatele basiilikatele, toredale reisiseltskonnale ning iga päev mitmeid kilomeetreid läbitud teekonnale jäi eriliselt meelde õhtusöök birgitiini õdede juures. Seda pidasime väikeses peaaegu keldrituba meenutavas ruumis, kus ei olnud midagi suursugust vaadata, aga oli kogetav suur külalislahkus, armastav teenimine ning imemaitsev õhtusöök.
Elis (KUS vilistlane 2026)