Ajakiri Teekäija:
Piret ja Harli teenivad oma perega kaasa Tartu Salemi Baptistikoguduses. Nende ustavus nii kogudusetöös kui pereelus on heaks näiteks Jumala armust kristlase elus. Tervete suhetega perekonnad ei ole iseenesest mõistetavad ega õpiku järgi taasloodavad. Jumal, kes on loonud maailma, tegutseb Pireti ja Harli pere elus ning on seesama ka Sinu isiklikus elus, armas lugeja! Usu julgesti!
Kuidas teie pere alguse sai?
Igale algusele on oma eellugu. Isa (Jüri Jürgenson) kolis Tartusse 1972 Tartu Salemi kiriku pastoriks, see oli ka põhjus, miks sattusin 3-aastasena Tartusse. Pireti isa Eino Järv tuli Tartusse Mustveest, siit lähedalt leidis abikaasa Elleni. Usulise kokkupuute sai Piret Raadna laagrites nõukogude ajal Mustvee lähedal, samuti oli oma osa vanatädide etteloetud juttudel Elukevade ajakirjast. Kuna sugulased olid Salemi koguduses, hakkas ka Piret seal käima. Lisaks olime veel samas koolis, kuigi see teede ristumisel nii suurt rolli ei mänginud. Abiellumisel olin juba 27-aastane, aga nagu vanasõna ütleb, parem hilja kui mitte kunagi. Tutvumine läks sujuvalt, Piret oli õppinud floristiks, kiriku kaunistamiseks oli vaja autojuhti, mingi põhjus ikka leidub. See juhtus kõik juba 1996. aastal, mis tundub nüüd nii ammu. Esimene laps sündis nagu muuseas, minu peretunne tekkis rohkem teise lapsega. Olin ehk liialt hõivatud ülikoolitööga, erinevad lähetused. Kolmanda lapsega sain aru, et midagi on juhtunud, et pereasi on tõsine. 1990. aastad oli meie kiriku ehituse periood. See puudutas kogu kiriku rahvast, nii ka meie peret. Kirikus käis palju külalisi, ehitajaid sealhulgas. Meenuvad väga võimekad jutlustajad Iirimaalt, alla ei jäänud ka priilane Erik Tõkke. Külaliste vastuvõtmisega oli seotud palju ka Pireti pere. 1990. aastate esimese poole eredamad mälestused on korduvad Rootsis käigud sealses lääneranniku Ljungskile sõpruskoguduses ja siinne aktiivne nooretöö. Rootslased käisid palju ka siin külas. Piret laulis kooris ja osales ringreisil Rootsi kirikutes koos nendega. Hiljem saabus külla igal aastal suur ameeriklaste grupp, kes aitasid kaasa kiriku ehitusel suviti umbes kuu aega. Pärast 2000. aastat asendus ehitajate grupp rohkem noortega, kes aitasid siin noortelaagreid korraldada. Nii kestis see umbes 2007. aastani. 1990. aastad olidki ehk kõige sündmusterohkemad ja eredamate mälestustega aastad meie elus. Mõeldes tagasi Puka kiriku tagasihoidlikes oludes toimunud laste talvelaagrile, ei usu ise ka, kui meenutan. Seal oli Piret laule õpetamas. Ürituste korraldamist kergendas ka rootslaste kingitud suur buss.
Kes on teie pereliikmed ja millega nad tegelevad?
Esimene laps Hendrik sündis aastal 1997, Lauri 2000, Lisete 2005 ja seejärel veel peasamuna Rudolf 2010. Periood lastega on olnud pikk, kuid ka muu elu pole elamata jäänud. Aga omajagu väsitav on olnud küll. Siiski on lapsed hilisemas elus palju toeks ja rõõmuks, ilma ei kujuta ka ette.
Hendrik leidis teismelisena tegevuse kirikus laulude sõnade näitamisel, saades seal väga vajalikuks jumalateenistuse läbiviimisel. Kui teised said minna reisima, pidi tema ikka kohal olema, sest ei saanud ju enam ilma tehnikata teenistust teha. Hiljem on seda jätkanud teised, praegu ka Rudolf. Lauri õppis Martin Roose kõrval helivõimenduse ära, olles väga seotud sellega ka kirikus. Lisaks jumalateenitustele vajavad võimendust paljud kontserdid ja erinevad kollektiivid. Hendrik läks hiljem õppima IT-d ja ka töökoht Lennuakadeemisas on sellel alal. Lauri eriala kõrgkoolis oli raadioside, lapsepõlve tehnika kogemus on olnud abiks hilisemas elus. Hendrik on praegu noortejuht, selle tööga on ka Lauri olnud seotud. Reedeste kiriku noorteõhtute osa on noorte elus päris suure tähtsusega. Lisaks sisu osale on pärast söömine ja jutuajamine, mõned mängudki, kella üheteistkümneks saab kuidagi siiski läbi. Vanemana ei jää muud üle, kui vajadusel jälle vastu sõita.
Lisete suundus ema jälgedes muusika teele, lastemuusikakoolis valis haruldasema instrumendi, milleks on oboe. Lastemuusikakooli ajast oli minu kui isa jaoks uus kogemus muusikakonkursidel osalemine. Sai käidud nii Tallinnas kui Lätis. Endal mul muusikaannet pole, aga isal ja vanaisal olevat nagu olnud. Hiljem tekkis Lisetel endal huvi jätkata muusikaga Eino Elleri muusikakoolis. Sel aastal saab see läbi ning siis ootab jälle valik, mida edasi teha. Tänaseks on Lisete löönud kaasa erinevates noorte muusikakollektiivides kirikus ja orkestrites. Lisaks oboele on armsaks saanud klaverimäng, viimasel jõuluajal kiriku orkestris ka dirigeerimine.
Viimane aasta on toonud suuremaid muutusi ka meie peresse. Hendrik abiellus, Lauri kolis Tallinna seoses töö ja õpingutega, kodus on veel kaks nooremat last. Aasta pärast võib juhtuda, et jääme palju ka kolmekesi, kui Lisete jätkab muusikaõpinguid Tallinnas.
Piret hakkas 17 aastat tagasi tegelema õlimaalimisega ja on seda jätkanud pidevalt siiani. Kolmapäevane maaliring Robert Suvi maalistuudios on olnud suur vaheldus ka argipäeva kõrvalt. Imestusega märkasin, et ka Lisete hakkas omaette palju joonistama, aga tema valikuks on jäänud siiski muusika. Rudolf on olnud tubli koolis, nii iseseisvat õppijat teist ei mälatagi.
Kirikus käis palju külalisi USA-st, lapsed on saanud nende kontaktide kaudu inglise keele selgeks ning mis sealt puudu jäi, tuli arvutimängust veel juurde. Ise olen õppinud inglise keelt ülikoolitöös läbi valu. Laste keeleoskus on küll mulle üllatus.
Millised on teie peretraditsioonid? Miks neid oluliseks peate?
Peretraditsioonid on olnud võrdlemisi nõrgad, kuid jõule on siiski alati peetud. Üle mitme aasta oli toas ka jõulukuusk, vahepeal seoses laste suureks saamisega jäi kuusetraditsioon väiksemaks. Piret on kuuskede kokkumeistardamise spetsialist. Salemi kiriku kuusk koosneb mitmekümnest osast. Kodune variant on siiski lihtsam. Kirikus on abiks Tarmo Koit: 4,5-meetrise kuuse kokkupanek ja lahtivõtmine on tõsine ja keerukas töö. Kodus sai sel aastal kuusele riputatud koristamisel välja tulnud nõukogudeaegsed ehted, oli täitsa armas tunne. Kiriku kuusel oli Mileedi poolt antud ehted, nii pidulikku varianti varem ei mäletagi. Väiksemate lastega oli munade värvimine omal kohal ja nende vahetamine kirikus oli alati lastele elamus. Pühapäevane kirikukülastus on saanud ehk suurimaks traditsiooniks.
Elu aeg on meeldinud suusatamine, olen lapsi vedanud ka Otepääle ja isegi Haanjasse. See on asi, mis toimib siiani. Rudolfiga käime ka kraavidel uisutamas, tükike loodust on meile üks esmastest vajadustest.
Kuidas on teie pere usku läbi katsutud? Kuidas sellega toime tulite?
Eluraskusi on alati, ka meie pole olnud erandiks. Mured lastega, mured vanematega, mured iseendaga. Kõige raskem oli viimase lapsega kõrvapõletike tõttu. Mitukümmend korda sai käidud Kuperjanovi kõrvakliiniku vahet, küll puhastamas, kolmel korral šunteerimas, aga ka operatsioonil. Pärast nelja-aastaselt tehtud adenoidi operatsiooni hakkas asi lahenema, selle eest olime Jumalale küll väga tänulikud. Kui raskused suurenevad, siis usk Jumalasse kasvab veel rohkem. Möödunud suvel käeluumurru tagajärjel tekkis Rudolfile harjumus igal õhtul palvetada.
Need unetud ööd on jätnud ka oma jälje, eriti Piretile. Samas aeg silub palju, rõõm lastest paneb kõike seda unustama. Piretil on meeles armsad viimased koosolemised minu isaga, kes teda kõrvakliiniku vahet sõidutas, kui ise olin tööl. Sama kogemus on ka Hendrikul. Isa pani pastoriameti maha 2001. aastal, kuid käis veel mitmeid aastaid ise autoga kirkus. Kui ta jäi viletsamaks, viis teda kirikusse tavaliselt Hendrik, kes 18-aastaselt kiirelt omale load soetas. Kord juhtus kirikuteel aga jääkamaka tõttu autoga tõsisem õnnetus. Läks nii, et see jäigi isa viimaseks lõpetamata kirikuteeks. Hendrik oli ustav abiline ka vanaisa hooldamisel kuni lõpuni, tihti on just raskused need, mis inimesi lähendavad. Need mälestused ei kustu kunagi.
Piretil on noorelt kogetud autoõnnetuse tulemusena kaelas metallplaat. Avarii tagajärg on andnud end tunda ka hiljem. Aga kord juhtus, et Pireti tervis halvenes, ja üks arst tegi väga kiire ettepaneku võtta aastakümneid olnud plaat ära, et paremini teha magnettomograafiat. Piret oli juba operatsiooni ootel haiglas, aga operatsiooni arst ei leidnud üles vajalikke töövahendeid. Ja operatsioon jäigi sel päeval ära. Hiljem teine neuroloog ütles selgelt, et seda plaati ei tohi välja võtta. Arvame, et Jumal sekkus imeliselt. Meenub Pauluse tõdemus: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.”(Roomlastele 8:28).
Millist nõu annaksite praegu lapsi kasvatavatele peredele?
Lapsed on suur kingitus. Nendega on küll ka muresid, aga ilma lasteta ei kujuta elu ette. Isa tõi kunagi esile tähelepankeu oma külast või tuttavate keskelt, et liigne nõudlikkus ja rangus lastega võib nad ühel hetkel kirikust eemale jätta. Selle tasakaalu leidmine ongi väljakutse. Samas lastel tekivad harjumused: kui külvad häid harjumusi, lõikad ka vilju. Olgu see kirikusse kaasavõtmine või panustamine sealsesse muusika- või muule töösse või ühised palved. Eks kannatlikust on vaja. Samas pole õige ka vabakasvatus. Lapsed ei orienteeru kõigis teemades automaatselt. Kui midagi head on leitud, tuleb seda järgmisele põlvkonnale edasi anda, mitte lasta neid endal jälle jalgratast leiutada. Kui keegi on ohu lähedal, nii et ise ka seda ei tea, tuleb ohu eest ikka hoiatada. Tegelikult lastele meeldib, kui asjadest räägitakse, olgu need suhted või muud väärtushinnagud. Elus on palju pettust ja teise ärakasutamist, mida vanematel on kergem läbi näha. Lastele võetud aeg oma mõtete jagamiseks ei tule kunagi tühjalt tagasi. Vahel tekivad need hetked hilja õhtul, aga mis siis ikka. Üks suur saladus tundub peituvat laste kirikusse võtmisel, seal Jumal teeb lisaks oma nähtamatut tööd.
Paratamatult on lapsed väljakutse vanematele. Eks millestki tuleb laste heaks ka loobuda, see on osa meie missioonist uue põlvkonna suhtes. Samas on lapsed faktor, mis hoiab vormis ka vanemad nende vanemas eas. Laste kaudu säilib missioon, elu mõte, nii on Jumal selle loonud. Seega olgu raskused mis tahes, lapsi ei kahetse kunagi. Ja kust meie elurõõm siis tuleb? Ikka lastele kaasa elades ja neid toetades. Kui mõelda millelegi praktilisele, võiks esile tuua Pireti ustavust lastele õhtujuttude ette lugemisel. Küll piiblilood, küll muud lood. Piret küsis kord Rudolfilt, kas täna loeme piiblilugusid või muinasjutte, Rudolf vastab, et täna pühapäev, täna loeme piiblilugusid. See Mustvee vanatädide õnnistuse missioon on temas edasi elanud ja kandnud head vilja.
The post Piret ja Harli Jürgenson – Lapsed on suur kingitus! first appeared on Teekäija .