Ajakiri Teekäija:
Selise kogudus alustas korrapäraste jumalateenistuste pidamist Saatse hooldekodus 2008. aasta lõpus. Alguse sai see sellest, et ühed usklikud palusid külastada oma sugulast, kes oli läinud hooldekodusse elama. Külastasime teda 2008. aasta sügisel ning selgus, et ta oli aastakümneid tagasi ristitud ja vastu võetud Kohtla-Järve kogudusse. Elu keerdkäigud olid teda viinud mujale elama ning ta ei leidnud mujal kogudust ning oli jäänud usurahvast eemale. Aga siiski oli ta südames igatsus usurahva ja koguduse järele. Lõpuks kolis ta vanas eas Setomaale oma vanemate koju, kust ta pärast sõda oli koos vanematega küüditatud Siberisse. Aga kuna ta vajas hooldust, läks ta hooldekodusse.
Tema soovil tõime õe igal pühapäeval kogudusse ning aasta lõpul õnnistasime koguduse liikmeks.
Ühel detsembrikuu pühapäeva hommikul õele järele minnes, kuulsin üht inimest ütlevat: „Kulla poeg, tulge ka meile Jumala Sõna jagama.” Esialgu see jäi lihtsalt kuulmiseks, aga mõne aja möödudes ei jätnud see palve mind rahule.
Lõpuks, rääkides hooldekodu juhatajaga võimalusest teenistusi korraldada, oli suhtumine äärmiselt positiivne. Kuna hooldekodu tegutses sel ajal 4-toalises korteris, toimus esimene teenistus korteri koridoris ning et tubade uksed olid avatud, siis said sellest teenistuset osa kõik elanikud, kaasa arvatud teenindav personal.
Kuna tol ajal oli seal vähe elanikke, siis esimesest teenistusest võttis osa 12 inimest ning et koguduse rahval oli selline teenimine uudne ja samas julgustav, tuli ka koguduse 12 liiget kaasa teenima laulu ja sõnaga. Nii sai alguse evangeelne töö Saatse hooldekodus, mis on kestnud ligemale 16 aastat.
Nende aastate sisse on mahtunud uude majja kolimine, mitmete juhatajate ja hooldajate vahetumine ning ka hooldekodu nimevahetus. Uus nimi on Värska Südamekodu. Hoolimata muutustest on see töö tänu Jumalale püsima jäänud. Selles pikas ajaperioodis on olnud aegu, kus teenistustel osales 2 – 3 inimest ning tekkis juba küsimus, kas seda tööd üldse jätkata.
Jumal siiski arvestab ja paneb tähele ustavust Tema riigis ning viimastel aastatel on välja kujunenud kindlaks osalejate arvuks 15- 20 inimest.
Enne koroona-aega, kui ei olnud piiranguid, käisime kogudusest ikka väikese grupiga ning pühade ajal noortega teenimas sõna ja lauluga. Kui tulid piirangud, ei saanud kogu aasta vältel ühtki korda hooldekodu külastada.
Sellel ajal tekkis paljudel elanikel igatsus kuulda Jumala sõna ning anda oma elu Issandale. 2021. aasta jaanipäeval ristisime hooldekodus 5 inimest, kes andsid oma puhta südametunnistuse tõotuse. Kuna paljud olid tervislikult viletsas olukorras, ristisime neid veepiserdamisega. Esimestest ristitavatest on kaks meest juba igavikus.
Hiljem ristisime veel kaks inimest ning hetkel on Saatse hooldekodus kuus Selise koguduse õde-venda.
Tahaksin lisada ühe loo, kus inimene võttis Jeesuse vastu oma ellu vahetult enne igavikku minekut.
Üks eakas proua elas Värska Südamekodus, aga hiljem läks Räpina lähedal asuvasse Ristipalo hooldekodusse. See armas inimene oli küllaltki lähedal Jumalale, aga ta ei suutnud uskuda kogu evangeeliumi, vaid toetus haritud inimesena oma mõistusele.
Alati tuli ta teenistusele väga elegantselt riietatuna ja kuna tal oli luuleandi, siis luges ta aeg-ajalt ka oma luuletusi, mis olid kantud igatsusest ja kurbusest. Neist luuleridadest peegeldus igatsus millegi järele, mida ta nii väga ootas ja vajas.
Kui ta oli läinud teise hooldekodusse, kadus mõneks ajaks temaga side. Ühel hetkel teatati Ristipalo hooldekodust ning paluti helistada ühele inimesele.
Helistades selgus, et see armas inimene igatses kokku saada, et rääkida vaimulikel teemadel. Sel ajal olid jällegi piirangud hooldekodudes; tuli maski kanda ja distantsilt suhelda. Aga ta siiski sai oma mured jagatud ning hiljem, kui piirangud lõppesid, avaldas soovi saada ristitud. Ristimine toimus juulikuus ning septembrikuu esimesel pühapäeval külastasin teda ning ta mälestas ka Kristuse surma. Sama päeva õhtul lahkus ta igavikku.
Kui tähtis on see, et inimene, kuuldes Jumala Sõna, ei viivitaks otsusega, vaid võtaks Issanda vastu. Et keegi hiljaks ei jääks.