Ajakiri Teekäija:
Toivo Tänavsuu on mees, kes paljudele ilmselt tutvustamist ei vaja. Ligi kaks aastakümmet töötas ta Eesti Ekspressis ajakirjanikuna ning tegi siis kannapöörde, asudes 37-aastaselt õppima arstiks. Kui tema ema Hille Tänavsuu haigestus vähki, rajas Toivo vähiravifondi, et võimaldada haigetele kalleid ravimeid, mida Tervisekassa rahastus ei kata. Vähiravifond tegutseb siiani ja on aidanud väga paljude inimeste elupäevi pikendada. Toivo on Oleviste koguduse liige ja nelja lapse isa.
Räägi pisut oma lapsepõlvest ja peretaustast!
Kasvasin üles Mustamäel koos ema ja 4 aastat vanema venna Taaviga. Olin pisike poiss, kui isa läks meie pere juurest ära, kuid ilmselt olin nii väike, et ei osanud sellest veel valu tunda. Paps oli taasiseseisvunud Eesti üks esimesi erakaupmehi. Isa elas ja elab siiani Kiisal ning teismelisena veetsin seal mitu põnevat suve.
Ema sai meiega hästi hakkama. Ütleksin, et oli õnnelik lapsepõlv. Koolis neljad-viied, suuri muresid emal minuga ei olnud. Ehkki ajad olid pigem kitsad, ei ole lapsepõlvest suurt midagi kahetseda: meenuvad käigud maale vanaema juurde, kus käis kõikehõlmav taluelu, ehitasime onne; lisaks suur ja lahke suguselts oma armsate kokkutulekutega, kus laud oli heast-paremast lookas ning ühine laul kestis hiliste õhtutundideni.
Kui olin linnas, siis mängisin palju korvpalli, olin isegi kooli meeskonna kapten. Mul olid eeldused saada täitsa tipp-topp korvpalluriks, kuid olin selleks liiga pehme ega suutnud endale korvi all küünarnukkidega teed teha.
Mingil hetkel tegelesin kutsikakasvatusega: meie bokser Solly sai kaks pesakonda kutsikaid ja ma hoolitsesin nende eest ning ärisin kutsad maha uutesse peredesse, teenides töö ja vaeva eest korraliku taskuraha.
Milline suhe oli Sul üles kasvades kristlusega?
Luterlasi ehk kiriku liikmeid on minu suguvõsas olnud küll, aga Jumalast ega Jeesusest meil kodus kunagi ei räägitud, isegi mitte jõulude ajal. Küll viis ema meid jõuluõhtul Hageri kirikusse teenistusele. Mäletan ainult, et suursugune oli ja rahvast oli palju, muus osas jäi asja tähendus poisikesele segaseks.
Kui ema mind Tallinna Poistekoori laulma viis, kiitsin lauluga Jumalat selles kooris üle Euroopa kümnetes kirikutes, ilma et ise sellest sõnumist oleksin arugi saanud.
Kusagil hilises teismeeas juhtus midagi väga kummalist: hakkasin õhtuti enne uinumist voodis veidi kohendatud variandis Meie Isa Palvet lugema. Keegi polnud seda mulle otseselt õpetanud ja kust see usk ja usaldus minu sisse tuli, on tänaseni müsteeriumiks jäänud. Ma ei saanud isegi täpselt aru, kellele ma seda palvet loen.
Võibolla oli see mu ema, kes mõjus oma elutarkuse ja olekuga mulle kui sõnatu evangeelium. Tema isetu teenimine oma laste huvides pani mind ka kõige keerulisemas eas täiesti vabatahtlikult soovima talle mitte kurvastust põhjustada. Meil oli kõik olemas, mida vajasime ja ma ei näinud ema kunagi toimetuleku osas üksikvanemana nurisemas või halamas. Seda isegi pärast vähidiagnoosi saamist. See tekitas omalaadse tänu- ja austustunde mingi välise autoriteedi suhtes, kellele ma siis veel Jumala nime anda ei osanud.
Kas emas oli mingi tajutav jumalakartus?
Temas oli jumalakartus ja see tuli eriti esile tema elu lõpukuudel. Aga ka varem tervemana märkasin tema suhtumises aukartust kõige ees, mida me „seal kirikus” tegime. Ma arvan, et ta nägi, et kogudus mõjub mulle hästi. Viimastel nädalatel olin ema haiglavoodi ääres ja lugesin talle piiblit, palvetasime esimest korda elus koos – ta ei saanud enam õieti rääkidagi, silmadega rääkis – aga nendes silmades oli rahu ja lootus.
Oled öelnud, et eluraskused tõid Sind kirikusse. Mis laadi raskused need olid ning kas ja kuidas need lahenduse leidsid?
Läks nii, et Jumal juhtis mind kokku võrratu naisega – oma abikaasa Kleeliaga – ja meist sai pere veel enne, kui saime osaks kogudusest. Aga ma elasin oma naisest mööda. Ei osanud oma abikaasat õnnelikuks armastada. Selle asemel tundus, et tema peaks hoopis mind õnnelikuks armastama. Rõõmustusin rohkem ajakirjanikukarjäärist, mis suure hoo sisse sai, ega osanud oma abikaasa vajadusi piisavalt märgata.
Päevalehes ajakirjanikuna töötades suhtlesin Riina Solmaniga, kes oli Eesti Energia pressiesindaja. Saime nii kenasti läbi, et ta oli mulle mingil hetkel oma elukogemusega täitsa ema eest. Riina tõi mind Olevistesse ja võib öelda, et selle toomise ning paljude pikkade vestlustega aitas ta mind iseenda isekuse ja ego küüsist päästa. Olen Riinale palju tänu võlgu. Kleelia jaoks oli kiriku uksepakk madalam, sest tema oli Toomkirikus ristitud ja leeritatud ning laulnud ka kirikukooris.
Mul läheb paljude asjadega väga kaua. Alles täna olen hakanud midagi mõistma jumaliku paarisuhte ning armastuse tõelisest tähendusest. Jumal on meid abikaasaga ja perekonnana tugevaks tervikuks kasvatanud. Kandnud meid imetlusväärse filigraansusega läbi surmavarjuorgude.
Kuidas Sa oma naisega tutvusid ja millega tema lisaks nelja lapse emaks olemisele tegeleb?
See juhtus 2001. aasta suvel. Mina töötasin ülikooli (Concordia Rahvusvaheline Ülikool, kus Toivo õppis ajakirjandust) kõrvalt Viimsi Statoili bensiinijaamas klienditeenindajana ja meile tuli tööle üks uus kihvt tüdruk, ja veel nii eriliselt kauni nimega. Ma armusin vist esimesest – või äkki teisest – silmapilgust just sealsamas, mootoriõlide riiuli kõrval. Koos valmistasime klientidele sadu kabanosse ja kindlustuspoliise. Edasine on ajalugu. Meist sai juba varsti pere. Oleme koos kogenud palju head ja rikkalikult õnnistusi, kuid ka raskusi, valu ja pisaraid. Jumal on meid kõigest läbi kandnud. See on kirjeldamatu arm.
Täna töötame, ohoo imet, ühes ja samas haiglas – Ida-Tallinna Keskhaiglas. Kui mina teen arstipraktikat, siis Kleelia on onkoloogia osakonnas kabineti assistent. Lisaks omandab ta teoloogiakraadi Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Olen põnevil, mis plaanid Jumalal mu abikaasa jaoks edaspidi varuks on.
Ajakirjanikud on väga analüütilised ja arenenud kriitikameelega. Kui raske oli Sind veenda, et kristlus on tõene?
Leidsime kirikust kiiresti palju häid sõpru ja huvitavaid inimesi. Imetlesin inimesi, kellel olid usuga asjad paigas ning kanal Jumalaga avatud. Nautisin muusikat ja ülistamist. Tundsin end koori ja koguduse keskel hästi, palju paremini kui varasemate sõprade-tuttavate keskel.
Vaimulikus plaanis olin pikki aastaid uskmatu Toomas. Käisin teenistustel ja ülistuskooris, ootasin kannatlikult aastast aastasse, millal näen rääkivaid eesleid, põlevaid põõsaid, surnuist ülestõusmisi või muid imesid. Ei näinud. Ainus, mida kogesin, olid külmavärinad ülistuslaulu ajal. Pastor Siim Teekel rääkis muudkui ristimisveest, kuid lõpuks vist väsis: ei jõua sellele pikale noorele mehele asjad kohale. Ühel heal päeval sain justkui välgutabamusest selguse: olen tegelikult ristimiseks valmis. Vaja oli vaid otsust – usku. Ja tunnistamist – jah, Jeesus kandis ristil ka minu, Toivo, patud.
On kulunud veel aastaid. Mõned meie pere lapsed on juba väga suureks kasvanud. Kuid alles nüüd hakkab Kristuse valatud veri, ristisurm ja ülestõus päris isiklikuks saama. Alles viimase aasta jooksul olen hakanud mõistma, kui kirjeldamatult kallis on Jumala arm.
Olen tänulik inimestele, kes mind ja mu peret on eestpalves hoidnud.
Ülistuskoor Ekklesia on Sinu usuelus olnud vist väga oluline?
Ülistuskoor Ekklesia ei ole laulukoor, vaid osadusgrupp, perekond. Me ülistame, palvetame, kanname üksteise koormaid – ja kui aega üle jääb, siis harjutame laule ka. Jumal on meid aastate jooksul – ja praegu käib meil juba 20. hooaeg! – erilisel moel voolinud ja kasutanud. Kuulutada täies julguses üheskoos evangeeliumi, palvetada inimeste pärast, liikuda Jumala vaimus ja juhtimises – see on olnud väga põnev teekond.
Näiteks hiljuti said mitu kooriliiget üksteisest sõltumatult südamemõtte, et me peaksime minema piiripalvele: sõitma erinevatele piirialadele, kutsuma kohalikud kristlased kaasa ja tegema vabas õhus palveid Eesti maa ja rahva tuleviku pärast, parandama üheskoos meelt. Septembris piiripalvetasime Hiiumaal Ristnas, oktoobris Vene piiri ääres Luhamaal ning novembris Narvas. Eks ütle ju Ajaraamatki: „Ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.”
Sind vaadates tundub, et Sul on kõik olemas, nii tore pere, töökus, anded ja palju muud. Võib tekkida küsimus, miks Sinu-sugune inimene Jumalat vajab. Ja kas Sul nõrkusi ka on?
Ma vajan Jumalat iga päev. Mida aeg edasi, seda selgemaks see saab. Ma ei oleks see, kes olen, ei oleks täna siin ega teeks neid asju, kui Jumala arm mind ei kannaks ja kui Jumala õnnistused ei oleks mind saatnud. Vaadates oma elu tahavaatepeeglist, teeb see vaid rõõmsaks ja tänulikuks.
Eks meil kõigil ole nõrkusi – selline oleks klišeelik vastus. Aga jäine reaalsus on see, et olen osutunud rumalaks ja nõrgaks, kus oleksin pidanud olema tark ja tugev. Mingil põhjusel kaldume tegema kõige rohkem haiget just kõige lähematele inimestele. Nendes episoodides mõistadki Jumala armu hinnalisust.
Kas teekond ajakirjanikust arstiks saamiseni on ka Sinu enda jaoks sama unikaalne, nagu see tundub olevat kogu ülejäänud ühiskonna jaoks?
Eks ta ebatavaline ole – tulla 37-aastaselt elus esimest korda mõttele, et võiks arstiks õppida. Ja õppida kaastudengitega, kellest enamus võiksid vanuse poolest olla mu lapsed. Aga dinosaurused ei ole veel välja surnud! Mingeid põhimõttelisi vastunäidustusi ma 40-aastastel arstiks õppimisele ei ole täheldanud. Muidugi, kogenud eriarstiks saamine on väga pikk protsess. Kui ma tahaksin näiteks neurokirurgiks saada, siis peaksin selleks nii kaua õppima, et enne eesmärgini jõudmist jõuaks hoopis pensioniiga kätte. Kuid aju atroofia ei ole neljakümneselt veel selles staadiumis, et ei võiks uusi teadmisi ja oskusi omandada. Kogunenud elutarkus annab mõningase eelise. Lapsed on osaliselt juba üles kasvatatud. Paljude noorte arstide jaoks on pere loomine tohutu väljakutse: kuidas sa lähed sünnitama ja jääd koju kui pead hoopis karjääri tegema. Kokkuvõttes on kõik võimalik, kui on igatsus ja tahe: siht.
Kuidas Sa ikkagi nii suure pingutusega pere ja töö kõrvalt hakkama said?
Kui on vaja pingutada, siis pingutame. Kasvõi hambad ristis. Eksamiteks olen õppinud kasvõi nädal aega järjest varahommikust hilisõhtuni. Ilma abikaasa ja pere toetuseta ei oleks see olnud võimalik.
Tegelikult ei ole arstiõpingud olnud ületamatult rasked. Keeruline on olnud pigem pere vajaduste ja vähiravifondi töö kõrvalt õppimine ning logistilises võtmes, kus kodu on Tallinnas, aga kool Tartus. Mu isa ja ema on rääkinud, et neil oli omal ajal kilomeetritepikkune igapäevane koolitee, siis käidi palju jala. Minu koolitee on viimasel viiel aastal olnud 180 kilomeetrit pikk ja olen seda edasi-tagasi „käinud” ligi 800 korda. See teeb kokku üle 7 ringi ümber maakera! Õnneks täna teen praktikat Tallinnas Ida-Tallinna Keskhaiglas. Ja ekslik on arvamus, et arstitudengid peavad aastaid ainult tuupima. Alguses tuupisime, täna teeme juba tööd päris haigete ja nende muredega. Novembris praktiseerisin ortopeedia ja kirurgia osakondades, paralleelselt töötasin EMOs.
Kõige suurem nauding ongi töö erisuguste inimeste, mitmekesiste päris tervisemurede ja päris vastutusega tingimustes, kus kolleegid on kogenumad ja targemad – sellistes oludes tunnen, et õpin ja arenen iga päev. Mingit igavust ja rutiini ei teki. Järjest ammutan uut.
Kas Sul on vahel ka hetki olnud, kui palud taevast tarkust, et mõista, mis on patsiendi täpne probleem või millist ravi ta vajaks?
Võimalusel olen tunnistanud, kellelt tuleb abi, kui tablett ei peaks aitama. Näiteks kord toodi kiirabiga EMOsse üks keskealine mees, kes oli end pildituks joonud. Uurisin tema tervist ja turgutasin teda tilkinfusiooniga. Selgus, et mingit kehalist haigust tal pole. Ta rääkis oma elust, perekonnast, karjäärist. Selgus, et tegemist on suurejoonelist edukat karjääri teinud reisilennuki piloodiga, kes elab kaugel välismaal ning on nüüd mattunud eluraskustesse – depressiooni – mida üritab leevendada rohke alkoholiga. Ta ei jaksanud lihtsalt enam elada. Tunnistas, et Jumalasse ta ei usu, kuid püüab leida elujõudu oma teismeliste tütarde pärast. Ütlesin mehele, et mul on talle kaks uudist. Esiteks, jah, tema tütred vajavad isa. Aga teiseks: tema küll Jumalasse ei usu aga Jumal usub temasse. Mees lahkus erakorralise meditsiini osakonna jälgimissaalist hoopis helgemas meeleolus, lootusepisarates, surudes veel tugevalt mu kätt. Usun, et midagi oli paika liikunud tema südames.
Milline on Sinu lemmik piiblikirjakoht? Miks?
Mul on üks südamelähedane laul, mida olen ümisenud sageli kõikvõimalikes rahu röövida ähvardavates olukordades: „Kui Jumala rahu on hinge sees mul, siis kõlab ka tormide sees mu südames ikka see rõõmustav laul: mul on hea, mul on hea Jeesuses.”
Palju on viimastel aegadel kõnetanud ka armastuse ülemlaul Pauluse kirjast korintlastele: armastuse definitsioon. Olen pidanud õppima ja praktiseerima mitte ainult arstikunsti, vaid ka armastamist. Mõlemas käib elukestev õpe.