„Aga sina vali kogu rahvast tublisid mehi, kes kardavad Jumalat, ustavaid mehi, kes vihkavad ahnust, ja pane need neile pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle.“ 2Ms 18:21
Oleme valimiste nädalas. Eesti kodanikena saame avaldada oma meelt. Teeme seda ju iga päev. Oma kodus. Töökohal. Koguduses. Ütleme välja, mis on meil meelel. Nende keskel, kel vahel teistsugune meel ja meelsus. Mõnikord on oma meele avaldamine suurema mõjuga. Kuid meele avaldamise võimalus ei ole iseenesestmõistetav õigus.
Piibliaegses maailmas oli üldjuhul tegemist autokraatiatega. Uue Testamendi tegevuste taustaks oli totalitaristlik Rooma. Usk ainsasse Jumalasse, kes end päästja Jeesuse Kristuse läbi on ilmutanud, ei olnud aktsepteeritav (Ap 4:12) Rooma valitsejatele, kes nõudsid enda austamist jumalatena. Kristlastel polnud võimalust avalikus elus kaasa rääkida ega evangeeliumi kuulutada. Seda tehti oma elu pidevalt ohtu pannes.
Mäletan neid vanaisa ohtlikke palveid 70ndatel, et Eesti saaks vabaks. Elasime ju toona roomalikult totalitaarses riigis. Eks tal oli oma kujutlus ja kogemus vabadusest kahekümnendatest ja kolmekümnendatest aastatest. Kuid mäletan ta tänulikkust usuvabaduse eest Eesti iseseisvumisel. Ta ei suutnud ära imestada neid võimalusi, mis korraga kogudustel tekkisid. Tõsi, need võimalused avanesid ka kõigil teistel eesti inimestel. See ehmatas teda. Nüüd võis igaüks ise valida, mida uskuda ja kuulutada ning kelle tõe järgi elada. Sellest ajast meenub raamat: „Eestimaa usuturul“.
Kristlastena osaleme koos kaasmaalastega Eesti riigi ehitamisel, luues ja kasutades selle hüvesid ja kandes kaasvastutust toimuvate arengute eest. Valimistel ja valimistevahelisel ajal. Igapäevaelus ja töös. Igaüks oma tõekspidamistest lähtuvalt. Põhiseadusesse kirjutatud vabadus (§ 40) on meie eesõigus ja võimalus. Kristlaskonna võimalus. Kristuse meelsuses olla valguseks oma elu, kuulutuse ja tööga ning õnnistuseks oma annetega. Avalikus elus ja koguduses. Usukaaslastele ja rahvale, kellega räägime sama keelt. Tõsi, ka see on oluline, sest pole maailmas ühtki teist riiki, kelle eesmärgiks oleks eesti rahva, keele ja kultuuri kaitsmine. Ning üheski teises keeles ei suuda ma öelda seda, mis mul tõeliselt meelel. Nii inimestele kui Jumalale. Ja tõsi ta on, et vahel vajan tõlki, sest Jumala head tuleb jagada kõigiga.