Ajakiri Teekäija:
[Artikkel ilmus esmakordselt Teekäija numbris 1/2026. Artiklis kasutatud fotod pärinevad erakogust.]
TV 7 saate „Jumala jooksutüdrukud” (28.03.2021) ja Pereraadio saadete „Minu muusika” (10.03.2020) ja „Oleviste tund” (21.10.2023) põhjal kokku pannud Mari Järg.
Varje on kolme poja ema ja seitsme lapse vanaema. Põhilise osa oma elust on ta töötanud lastega. Üle 40 aasta Oleviste koguduses lastekoore juhendanu ja lasteaias muusikaõpetajana töötanuna on Varje suurema osa elust olnud ümbritsetud laste ja muusikaga.
Milline oli Sinu kodune taust ja lapsepõlv?
Olen üles kasvanud kristlikus kodus. Juba meie vanavanaema, kes oli Oleviste koguduse liige, palvetas meie eest. Vanaemad olid samuti usklikud. Seeläbi oli suguvõsas palju vaimulikku tuge.
Minu varajane lapsepõlv möödus Kohilas. Sündisin 1964. aastal Rapla haiglas, kuhu selleks puhuks oli spetsiaalselt kutsutud usklik ämmaemand. Mind õnnistati juba sünnitusmajas.
Mängisin palju oma õega. Meie vanusevahe oli vaid 1,5 aastat. Laulsime koos, mängisime isegi kirikut. Hiljem musitseerisime ühiselt – mina klaveril ja õde laulmas. Meile sündis ka noorem vend.
Elumuutev hetk oli see, kui kord lapsena vedasin suure külakiige peale ühe kasti. Ronisime sinna sisse ja hakkasime kambakesi kiikuma. Kast lendas kiige pealt alla ja mina kukkusin välja. Õnnetuseks oli kastil üks terav serv, mis lõikas mu näo katki. Jooksin tuppa. Kui olin peeglist oma nägu näinud, hakkasin hirmunult nutma. Küsisin emalt: „Kas ma nüüd suren ära?” Ema vastas: „Palu Jumalat!” Tänaseni on mul meeles, kuidas ma siis palvetasingi esimest korda siiralt oma sõnadega. Enam ei aidanud pähe õpitud palved.
Kui ma haiglasse jõudsin, imestasid arstid, kuidas sellisest peahaavast üldse verd ei jookse. Jumal oli verejooksu imeliselt peatanud ja mu elu päästnud!
Ema oli siis äsja tulnud silmaoperatsioonilt ega tohtinud kummardada. Minu olukorda nähes unustas ta selle sootuks. Tagajärg oli nägemise kaotus. Sellest ajast peale polnud meie pere elu enam endine, siis saime meie tema käteks ja jalgadeks. Imeline oli aga see, et ema jätkas siiski pühapäevakooli tegemist ja meie kasvatamist. Väga kinnitav on teada, et tema juures õppinud lastest on kõik tänaseni usus.
Kuidas sai alguse Sinu muusikuteekond?
Väikese lapsena elasin Kohilas ja käisime seal koguduses. Pastor Kaljo Raidi musikaalsus, koguduse laulukoorid ja muusikatöö avaldasid mulle sügavat muljet. Pastor Raid usaldas lastele palju võimalusi kaasateenimiseks. Saatsime laule pillidega ja laulsime koorides.
Marje Sink oli mu ema ristiema ning käis meil tihti külas. Tema õpetas mind nii klaverit mängima kui sibulat sööma. Ema ja isa laulsid samuti Kohila koguduse kooris.
Meil oli kodus Eestis ainulaadne ja eriline Hiisi klaver. See oli pärit mu vanaemalt, kes elas kunagi Salemi palvemajas ja seal oli tal ainult üks konkreetne sein, kuhu klaveri sai panna. Seetõttu telliti sinna erimõõdus klaver, millel on isegi paar klahvi tavalisest vähem. Seda mängisid pereliikmed igapäevaselt. Saatsin tihti klaveril oma õe laulu. Kui aga ühel hetkel tehti kodus ettepanek seda pilli õppima hakata, olin miskipärast tõrges. Kuni kuulsin, kuidas kooliõde pandi koolis üht lugu klaveril saatma. Sel hetkel tabas mind kurbus, et mina ei oska niimoodi lugusid mängida. Läksin koju, võtsin lastelauliku ja hakkasin ise pusima. Ikka kohe algusest peale kahe käega. Kui Raplasse kolisime, oli seal ka rohkem võimalusi muusika õppimiseks, mida ma usinalt kasutama hakkasin.
Raplas saime samuti koguduses kaasa teenida. Meil oli lausa lastega väike omavaheline mõõduvõtmine, kes kuidas saadab ja mängib.
Kord teise klassi õpilsena olin kodus 5 laulu saatmise ära õppinud. Kõik läks kenasti, kuni lõpulaulu viimase salmi ajaks koos kogudusega harjumust mööda klaveri tagant püsti tõusin. Uuesti järje leidmine ja edasi mängimine oli tükk vaeva. Tundsin piinlikkust, et polnud suutnud lõpuni oma ülesandega toime tulla.
Kuidas said päästetud?
Oma suguvõsas olin näinud nagu kaht eri maailma: neid, kes olid usklikud, ja neid, kes seda polnud. See oli niivõrd erinev ja väga kõnekas minu jaoks. Teatud mõttes tegin oma otsuse juba sellelt pinnalt.
Koos pinginaabriga käisime 12aastaselt Raplas äratusnädalal. Juba väikelapse east saati oli minu pastoriks Kohilas olnud Kaljo Raid. Nüüd oli ta Raplas jutlustamas. Väga tahtsin just sel hetkel saada päästetud! Oli suur reede ja ristiusu tähtsaim sõnum Kristuse surmast meie asemel puudutas mind sügavalt. Läksin eestpalvele ja andsin oma elu Issandale. Ristitud sain Oleviste kirikus, aga astusin Rapla kogudusse, sest elasime seal.
Mis edasi sai?
15-aastaselt läksin õppima Tallinnasse Georg Otsa nimelisse muusikakooli. Koguduses tegime noortega muusikat ja samal alal edasi õppimine tundus loomulik valik. Kui üldhariduskoolis tuli usu pärast kiusamist tihti ette, siis muusikakoolis oli õhkkond hoopis teistsugune. Seal nägin paljusid tuttavaid, keda olin enne kirikus kohanud. Leidsin koolikaaslaste hulgast ka sõpru, kellest mitmega siiani tihti koos laulame.
Ühel korral oleksin koolist peaaegu välja kukkunud. Nimelt oli mul sõbranna Elo Toodo, kes tol ajal veel ei olnud usklik. Sõitsime koos rongiga Tallinnasse, kui korraga oli mu südames selge sund teda metodisti kirikusse evangeelsele õhtule kaasa kutsuda. Olin nagu süte peal, kuid ei julgenud suud paotada. Peatus läks peatuse järel, kuni juba olimegi Tallinna piiril. Tegin siis viimasel hetkel suu lahti ja ütlesin Elole: „Tead, Jumal kutsub sind täna kirikusse!” Minu eriliseks kinnituseks ta tuligi ja andis sel samal õhtul oma elu Jumalale!
Elost sai väga tuline usklik, kes koolis teistelegi innukalt oma elumuutusest rääkis. Kui temalt küsiti, kuidas ta kirikusse sattus, vastas ta paha aimamata, et Varje kutsus. Loomulikult tuli sellest suur pahandus. Minu klaverisaatja võitles palju, et ma saaksin koolis jätkata, ja Jumala ime läbi see õnnestuski.
Muusikakooli aega jääb ka Sinu abiellumine.
Jah, Jumal juhatas mulle väga imelise mehe Ermo! Olime kohtunud juba varajases lapsepõlves koguduse kaudu. Mina jooksin lapsena Kohila palvela õuel ringi, meie tegime oma kambaga igasugu tempe, aga Ermo oli alati hästi viisakas ja vaoshoitud poiss. Hiljem, kui Tallinnasse kolisin, puutusime rohkem kokku ja nii see kõik algas.
Kord läksin taas klaverit harjutama, sest Tallinna kodus mul siis seda võimalust polnud. Kohtasin trollipeatuses Ermo õde, kes, kuulnud, kuhu teel olin, pakkus mulle harjutamiskohaks välja oma kodu. Ta ütles: „Meil on ka klaver, tule meile harjutama!” Kuna nende kodu oli minu toonase elukoha lähedal, sai see mulle sagedaseks harjutamiskohaks. 1982. aastal me abiellusime ja seesama klaver teenib meid ustavalt meie ühises kodus siiani.
Kuigi juba noorena meeldisid mulle väga lapsed, ei andnud Jumal oma tarkuses meile lapsi enne, kui mul kool lõpetatud sai. Esimese poja sünni järjel tõusis mul palavik ja tekkis suur verejooks. Arstid ei osanud esialgu probleeme kahtlustada ja abi sain üsna viimasel hetkel. Jumal oli mulle veel elupäevi määranud.
Nelja aasta pärast sündis meie teine poeg ning veel neli aastat hiljem kolmas poiss. Arstid hoiatasid pärast teist sünnitust, et rohkem lapsi ma ei pruugi saada. Kui jäin kolmanda poja ootele, soovitati mul teha aborti. Keeldusin kategooriliselt. Seejärel teatas arst: „Las siis loodus otsustab.” Rasedus kulges keeruliselt ja olime pidevalt selle pärast palves. Poiss sündis aga tervena ja täpselt oodatud ajal.
Kõigist Sinu lastest on saanud muusikud.
Jah, üsna varakult hakkasid nad puuviiuleid ja muud säärast mängima. Kuna meie suguvõsas on alati kõiksugu pille mängitud, sain laste sirgudes aru, et parem on panna nad kõik mingit instrumenti õppima. Mõlemad vanaisad mängisid viiulit täiesti kuulmise järgi, ilma muusikakoolis õppimata. Tahtsin, et minu lastel oleks paremad võimalused.
Nüüd on meist saanud suur muusikaline perekond. Pojad mängivad ansamblis Trio Comodo ja töötavad muusikapedagoogidena, nende abikaasad tegelevad samuti muusikaga. Lapselapsed laulavad Juhhei lastekooris.
Mis on olnud teie pere vaimulikud traditsioonid?
Alati oleme olnud ühistes õhtupalvetes. Kui noorena Tallinnas õppisin ja Soone perel külas olin, siis osalesin sealgi õhtupalves. Oma lastega jätkasime sama traditsiooni. Mingil hetkel, kui laste päevarutiin oli juba väga erinev, jäid sellised ühispalved harvemaks. Aga praegugi, kui saame suure perena kokku, lõpetame alati ühises palves.
Hommikuti loeme samuti Jumala Sõna ja võimaluse korral oleme koos palves. On imeline näha, kuidas Issand igast päevast läbi kannab. Oma töös lasteaias olen kolleegide keskel saanud tunnistada Jumala armu suurust just hommikuse palve kuulmise kaudu.
Koguduses teenimine on meil alati olnud perena ühine. Kui oli tarvis leivamurdmist ette valmistada või kui mul muusikuna tuli hommikul varem kirikus kohal olla, olid lapsed alati kaasas ja teenisid oma võimete kohaselt koos meiega. Pühapäevad on alati olnud jumalateenistuse päevad. Ühel hetkel oli see laste jaoks nii loomulik osa, et ilma selleta ei kujuta nad oma nädalat ettegi.
Palvete vili ja Jumala arm on see, et kõik meie pojad ja nende perekonnad usus ja teenivad praegugi kogudustes kaasa.
Mida on lastekooride juhendamine Sulle andnud?
See, kuidas lapsed palvetavad, on imeline! Alati, kui käime Juhheiga reisil, on palve väga erilisel kohal. Ka reedeõhtuses kooriproovis alati palvetame. Ühel korral kandis üks poiss Jumala ette eriliselt meie kodutee. Minu kojusõit kulgeb väga ohtlikul Vääna-Jõesuu teelõigul. Sõitsime tol korral koos ühe lapsega, kes elab minuga samas külas. Korraga märkasime tee ääres mitut põtra. Ei tea, kas nad olid just üle tee läinud või hakkasid alles minema, aga Jumal hoidis meid eriliselt ja õnnetust ei juhtunud. Kogesime mõlemad seda palveväge, mis tuli laste endi palvete kaudu. Niisuguseid hoidmisi on elus tegelikult olnud väga-väga palju.
Olevistes alustasin lastega muusikatööd vahetult pärast abiellumist. Nüüd näen peaaegu igal pühapäeval ülistusgruppides nii meilt kui ka mujalt kedagi, kes on kunagi laulnud meie lastekooris. See on väga kinnitav! Töö ei ole läinud tühja ja külvatud seemned kasvavad! Olen näinud palju lõikust.
Mida oled lastelt õppinud?
Olen näinud, kui siirad ja vahetud nad on. Vanema pojaga oli meil kord selline kogemus, et nägin tema palve mõju ja seda, kuidas Jumal eriliselt palvet kuulis. Minult oli varastatud kallis võimendustehnika, mille olime äsja soetanud. Lootust seda tagasi saada või üles leida sama hästi kui polnud. Poeg tegi ettepaneku selle asja pärast otsekohe palvesse minna. Paari päeva pärast helistati politseist ja paluti tulla asju tuvastama. Saingi oma tehnika tagasi! Kiitus Issandale! Ta kuuleb ka laste palveid!
Juhheis imetlen näiteks seda, kui suur usk lastel on. Lapselapsega, kes samuti seal kooris laulab, oli kord selline lugu, et minu juures juhtus ta televiisorist nägema „Onu Remuse jutte”. Seepeale teatas ta mulle otsekoheselt: „Mamma! Sul käivad siin mingid teised saated. Meil käivad kodus ikka Jeesuse filmid!”
Mida on vanemate eest hoolitsemine Sinu jaoks tähendanud?
Kord küsisin Jumalalt, miks on minu elus nii palju hoolitsemistööd. Jumala vastus oli lühike: „Selleks ma olengi sind läkitanud.” Saan aru, et see ongi minu osa, minu teenimistöö. Suur rõõm on sellest, et mul on veel vanemad, kes minu eest palvetavad.
The post Varje Soon armastab lapsi ja laulmist first appeared on Teekäija .