Eesti on enam

Armsad kaasmaalased!

Tervitan teid rõõmuga Eesti sünnipäeval. Eesti on minu ja ma usun ka teie jaoks, rohkem kui riik oma piiridega, rohkem kui mulle meelepärane valitsus, rohkem kui 103 aastat juriidilist järjepidevust. See on maa, mille lood ja paigad tähendavad mulle rohkem, kui ühegi teise omad. Selle maa pinnast on kasvanud välja mu esiisad ja-emad. Nende elu ja valu, igatsused ja lootus, nende armastus ja usk – on sünnitanud ka minu. Meid.

Ühed lood, mida aegajalt üle loen, on mu vanaisa, Edgar Kaldveri, kirjad Siberi vangilaagrist oma naisele ja kolmele tütrele. Läbi kümne aasta. Imestan, et see valu ja läbielamine ei muutunud kunagi kibeduseks ja vihaks. Neist kirjadest õhkub sellist armastust oma kallite vastu, et see saab suuremaks patust, mida inimestega tehti. Ja veel – lootus neis kirjades ei kustu. 1947. aastal, kui veel teadmata oli, kui kaua see kõik kestab, kirjutab ta: „Elan ikka lootusele pääseda siit elusalt ja jätkata veel vaba elu. Eks see ole tõsiseks õpetuseks inimesele. Jätan teid kõiki jälle kalli Jumala hoolde!“

Oleme elanud taas ülemaailmses kriisiajas. Teistsuguses, kuid uusi piiranguid seadvas. Mind on selles kandnud seesama usk, lootus ja armastus, mida õpin neist vanaisa kaugelt maalt saadetud kirjadest. Olen seda jaganud noorematega, kes hea eluga harjunud, kuid kalli Jumala hoolde end ja oma armsaid usaldada, kingib üleloomulikku rahu. Pimedus ei võida valgust, sest surma võitja Jeesus, ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” Jh 8:12