Evangeeliumi kristlased 120

Ajakiri Teekäija:

Meie vendluse üks liikmeid – Eesti Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus – tähistab oma 120. aastapäeva. Eesti Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus on välja kasvanud 1905. aasta suvel Stroomil (praegune Tallinna Lilleküla) alanud ärkamisest.

Nii mõnigi võib küsida, kes need evangeeliumi kristlased on. Mille poolest erinevad nad meie liidu teistest kogudustest? Tavaliselt öeldakse meie liidu kohta baptistid. Korduvalt on ka minu käest küsitud, kas nendest on meie liidu täisnimesse jäänud ainult nimi. Kui vaatame liidu koguduste nimekirja, siis leiame sealt mitmeid evangeeliumi kristlaste vabakogudusi: Avispea Vabakogudus, Evangeeliumi Kristlaste Pärnu Saalemi Vabakogudus, Evangeeliumi Kristlaste Suigu kogudus, Viimsi Vabakogudus, Palivere Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus. Need kõik on ajaloolised vabakogudused. Mitmed kogudused kannavad ka vabakoguduse nime, kuid need on juba uuemad kogudused. Samuti on väljaspool meie liitu mitmeid erinevaid vabakogudusi. Kaks ajaloolist evangeelimi kristlaste vabakogudust – Immaanueli ja Karmeli kogudused Tallinnas ühendati 1950. aastal Oleviste kogudusesse.

Mis on nende pärand meile täna? Miks peaksime evangeeliumi kristlastest täna rääkima?

Igal usulisel liikumisel on oma algus, oma taustsüsteem, oma eellugu. Evangeeliumi kristlaste liikumise tekkimine langeb aega, mil toimusid suured muudatused kogu maailmas, sealhulgas ka tollase Vene tsaaririigi impeeriumis, kuhu kuulus tollal ka Eesti.19. sajandi ühiskond oli muutumas uusaja ühiskonnaks, kus  üha enam patriarhaalne külaühiskond andis teed kaasaegsele linna ühiskonnale. Paljud traditsioonilised ühiskonnavormid asendusid uutega. Olulist rolli hakkasid mängima poliitilised parteid. Töölisliikumisega kaasnesid poliitlised voolud, mis soovisid maailma uut moodi ümber korraldada. Nendes ümberkorraldustes oli oluline muuta kiriku ja religiooni rolli ühiskonnas. Levisid ateistlikud ning kiriku ja religiooni hävitamist toetavad ideoloogiad. Lisaks oli 19. sajandi viimastel kümnenditel alanud venestamine.

Sellises poliitilises olukorras algab Tallinnas 1895. aastal vaimulik ärkamine, mis kasvab massiliseks 1905. aastal, mil Stroomi rannas algavad  vaimulikud koosolekud. Stroomi ärkamisel oli oluline roll juudisoost äratusjutlustajal Johannes Rubanovitšil, kes oli saanud kristlaseks ja ristitud Oleviste kirikus 1885. aastal luterliku usu kombe järgi. Aastail 1906 kuni 1910 jätkas koosolekute pidamist oma suvilas Stroomil Eduard Lilienthal. Osalesid erinevate koguduste inimesed.

See aeg oli miitingute ja koosolekute aeg. Koosolekuid pidasid töölised, ateistid, mitmesugused muud poliitilised jõud ja rühmitused. Aktiivsed olid ka kristlased. See vaimulik ärkamine ühendas kristlasi mitmetest tolleaegsetest kogudustest – luterlikust kirikust, vennastekogudusest, priikogudusest, baptistikogudusest. Igaüks oli oma koguduse liige, kuid ärkamisest osasaanuna sooviti tegutseda koos. Ärkamisliikumisest osavõtjatel ei olnud plaanis moodustada uut kogudust. Puudus kindel organisatsiooniline struktuur. Soov oli luua laiahaardelist „Ühendatud Kristlaste Seltsi”, kuid ajapikku kujunes siiski paljudel usulise ärkamise osalistel soov ja vajadus lisaks koostöötamisele ka koguduslikku osadust praktiseerida. 

Koguduseks saamine ja kujunemine ei olnud lihtne. Osa soovisid siiski jääda oma senistesse kogudustesse. Loa saamine võimudelt võttis palju aega, kuid aastal 1910  saadi võimudelt luba moodustada Evangeeliumi Kristlaste kogudus. Koguduse juhiks kujunes Eduard Lilienthal. Vastloodud koguduses tekkis arengu käigus olukord, kus kogudus läks kaheks. Valiti uued juhid. Koguduse juhiks ehk kogudusevanemaks sai Karl Leopold Marley, tema abiks Johannes Laks. Aastal 1924 avati uus palvela Tallinnas Väike-Kompassi 14.

Kogudus jätkas aktiivset evangeelset tööd. Rajati osakonnad mitmele poole Eestimaal ning mitmed vendluse vabakogudused said alguse just sellest aktiivsest misjonitööst. 1930. aastal avati uus Immaanueli kirik Tallinnas Jõe tänaval. See oli suurim ja moodsaim vabakogudusele kuuluv kirik. 30. aastatel jätkas kogudus tugevat liikmeskonna kasvu. 

1937. aasta uue ususeadusega moodustati Evangeeliumikristlaste Vabausuühingute Liit. Nõukogude okupatsiooni tulles ühendati Eestimaa vabakogudused (baptistid, evangeeliumi kristlased, priilased ja nelipühilased) ühte liitu ja pandi see uus ühendus kokku Üleliidulise Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liiduga.

Selline on lühike tagasivaade ajalukku, kuid mis olid evangeeliumi kristlaste olulisemad põhimõtted? Siin on lühike, kuigi mitte ammendav, nimekiri:

1. Kogudus koosneb uuestisündinud inimestest
2. Ristimisküsimus on igaühe südametunnistuse asi
3. Kristuse surma mälestamine kuulub kõikidele jumalalastele.
4. Jumalalaste side erinevate arusaamadega usklike vahel jääb armastuse alusele (ei taotleta seda, et kõik peavad võtma omaks evangeeliumi kristlaste seisukohad: „Meie tahame kõiki jumalalapsi armastada ja nendega vahetpidamatult ühendusesseista, sellest hoolimata, kuhu kogudusse ja usutunnistusse need ka iial kuuluksid.”

Nimetan siin mitmeid vendi, kes on esindanud evangeeliumi kristlasi ja olnud olulised töötegijad meie vendluses. Kõigi alljärgnevate isikute elude ja töö kohta võiks kirjutada omaette artikli. Kahtlemata on see valik subjektiivne. Põhjenduseks ja seletuseks tsiteerin K. L. Marleyd, kes ühe oma jumalariigi töötegijate elulugude raamatu eessõnas ütleb nii: „Et ma isiklikult neid inimesi olen tundnud ja nende elu ja sõna läbi õnnistatud saanud, pidasin ma oma kohuseks neid ka teistele tutvustada.” 

Johannes Laks – jutlustaja, vanempresbüteri asetäitja, Rein Kiviloo – jutlustaja ja vanempresbütri asetäitja, Aleksander Sildos – jutlustaja ja vanempresbüter, Oskar Olvik – Oleviste koguduse karjane, Arpad Arder, Ernst Ader, Edgar Rajandi, Albert Ruutsoo. 

Karmeli vabakoguduses toimus vaimulik  ärkamine 1948/49, millest said osa suur hulk noori mehi, kellest hiljem paljud teenisid pastoritena meie vendluse kogudustes. Nimetan jälle neid, kelle kohta kehtib juba eelpool tsiteeritud K. L. Marley põhjendus. Haljand ja Rein Uuemõis, Dimitri Lipping, Karl Tutsu, llmar Bärenson, Efrosim Rakki, Osvald Talts, Peeter Kallis, Eino Luide, Ants Maser.

Usun, et minu põlvkonnast on veel mitmeid, kes võivad teha oma nimekirja neist, kes on olnud meile õnnistuseks. Olen Jumalale tänulik, et meie liidu teistest usuliikumistest pärit vendade, aga ka õdede nimekiri ei ole mitte lühem. See on meie ühine Jumala õnnistus ja Tema pärand.

Evangeeliumi kristlaste liikumine ja põhimõtted on olnud sillaks uskkondade ja kirikute vahel. See, mis 120 aastat tagasi võis olla uudne, on täna loomulik. Meie kõigi vastutus on see, et pärand säiliks ja kannaks vilja.

The post Evangeeliumi kristlased 120 first appeared on Teekäija .