Ajakiri Teekäija:
[Artikkel ilmus esmakordselt Teekäija numbris 3/2025. Avafoto autor on Ave Aviste.]
PUHKUSE MÕTESTAMINE
Tahaksin teid aga kaasa kutsuda pisut ümber mõtestama seda, kuidas me tavapäraselt puhkusest mõtleme. Kas kristlane võiks või peaks kuidagi teistmoodi puhkama? Tundub kummaline küsimus – kristlane puhkab ju täpselt samamoodi nagu kõik teisedki inimesed. Tegelikult meil võiks olla juures üks lisadimensioon, sest me teame hingamispäeva tähendust ja olulisust ning peaksime sellest kinni pidama. Teame, et see on meile kasulik. See on Jumala enda poolt meie heaks loodud ja ilmselgelt pole me temast targemad, et seda kahtluse alla seada. Jeesus on meile öelnud, et hingamispäev on inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks (Mk 2:27).
Võime proovida mõelda, kuidas tundub meile teistsugune lähenemine sõnale „puhkus”. Mitte puhkus tööst, koolist ja igapäevakohustustest, vaid puhkus millegi jaoks. Puhkus palveks. Jumalaga koos olemiseks. Mõtisklemiseks. Mitte (seiklusi, uusi kohtumisi) täis laadimiseks, vaid vastupidi – enese tühjendamiseks. Nii võib selle täita hoopis olulisema väärtusega.
Me ei tohiks alahinnata hingelise puhkuse väärtust. Usun, et just hingelise puhkuse vähene väärtustamine või selle hoopis naeruvääristamine võib olla üheks meie ühiskonna vaimse tervise allakäigu põhjuseks.
PUHKA IGA PÄEV
Me võiksime õppida puhkama iga natukese aja tagant (ehk mitu korda päevas) ja miks mitte alustada harjutamisega kohe täna.
Oleme harjunud puhkusest rääkides kasutama ajaraame – näiteks toimub puhkamine tööst vabal ajal, nädalavahetusel, suvel, mil iganes keegi puhkuseks aja leiab. Ja selle ajaraami sees võiks toimuda mingeid tegevusi, mis erinevad tavaelu rutiinist. Tegelikult on see ju täiesti arusaadav, et igatseme uusi seiklusi, avastusi ja emotsioone. Vahel kipume suures tuhinas mitte märkama väikesi, näiliselt tähtsusetuid hetki, mil hing ja vaim puhkavad hoopis sügavamalt kui emotsioonide ja sündmuste keerises. Lastele ei pea seda õpetama. Kas oskame ka täiskasvanutena leida puhkusehetki, mis ei sõltu mingist ajaraamist, mis võivad toimuda ükskõik millisel hetkel meie elus? Kipume jääma sellisesse tsüklisse, kus kogu aasta oodatakse pikisilmi suve(puhkust), et teha kõiki neid asju, mis sellesse lühikesse ajaaknasse sai planeeritud. Seetõttu oleme pidevas ooterežiimis. Lõpetame ootamise ja anname endale täie selgusega aru, kui üürike on meie eluhetk selles maailmas kogu igaviku mõistes. Tegelikult saame igapäeva kingitusena vastuvõtta ja selle eest tänada.
„Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja,„tühisuste tühisus, kõik on tühine!” Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast,millega ta ennast vaevab päikese all? Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb,aga maa püsib igavesti. Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. (Kg 1:2-5)
PUHKA SÜÜTUNDETA (MURETULT)
Olen terapeudina vahel kuulnud kliente rääkimas, et üheks takistuseks puhkamisel on neis tekkiv süütunne. Kahjuks on paljud meist kuulnud, et niisama olles ja mitte midagi tehes oleme laisad, hoolimatud või ebaefektiivsed. Võib-olla on meil endal tekkinud karistav sisekõne, mis sisendab süütunnet, kui läheme (niisama, ilma plaanita umbrohtu kitkuda) aeda istuma või kuulame ülistusmuusikat, kuigi koristamata õhtusöögilaud on köögis ootamas. Eriti raske on perfektsionismi kaldujatel, nemad ei suuda tihti puhata, sest alati leidub midagi, mis pole täiuslikult tehtud.
Hea uudis on see, et ka puhkamine on õpitav oskus. Vahel paraku „õpetab“ meid elu ise, tuues haiguse või purunenud suhted, mis sunnivad aja maha võtma ja suuri elulisi ümberkorraldusi tegema. Tunduvalt tervislikum oleks õppida puhkamist ja aja mahavõtmist enne, kui kaudses või otseses mõttes hing kinni jääb. Meil peab muutuma arusaam puhkamisest kui laiskusest (kuidas kristlane põhjendaks seda, et Jumal ise puhkas seitsmendal päeval ja käskis meil sama teha?). Kirjas on ju nõnda: te peate kindlasti pidama mu hingamispäevi, sest see on tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Issand, kes teid pühitseb (2Ms 31:13). Jumal lõi maailma meie jaoks, et saaksime seda imetleda ja nautida ning puhkus on Jumala kingitus meile, et me ei tormaks läbi elu ja võtaksime tänutundes tema kingituse vastu. Ta palub meil hoiduda muretsemast, sest homne päev muretseb enese eest. Muretus, kergus ja vabadus süütundest kipub meie jaoks võrdsustuma vastutustundetusega, kuid need on täiesti eritähenduslikud omadused ning vajaksid lahtikirjutamist eraldi artiklis.
PUHKA VAIMU (AJU)
Pereterapeudina lasen tihti inimesel välja rääkida segadusttekitavaid, näiliselt irratsionaalseid mõtteid. Olen abiks vastu peegeldades ja koos kliendiga tema segadusele selgituse leidmises.
Esiteks on see kasulik selleks, et oma mõtteid verbaalselt sõnastades loob inimene oma peas korrastatust ja selgemat loogikat. Korrastatus ja selgus on abiks ärevuse vähenemisel, suhtemustrite mõistmisel ja üleüldise suurema tasakaalu saavutamisel.
Teiseks tekitab see inimeses vaimset ruumi uutele värsketele ideedele, arengut toetavatele sisemistele avastustele ja võib olla abiks ka suhtes Jumalaga.
Miks ma sellest kõigest räägin efektiivse puhkamise kontekstis? Nii nagu meie keha, vajab ka meie aju puhkust. Kui keha võib ülekoormatusest märku anda füüsiliste haiguste tekkimise näol, siis aju ülekoormatus võib jääda meile pikaks ajaks märkamatuks. Aju soovib, nagu kehagi, hoopis tihedamaid „jalutuskäike” , „trenni”, „tervislikku toitu” (aju kontekstis siis ehk armsa inimesega vestlemist, rõõmu pakkuvaid emotsioone, vaikses palves olemist jm). Aju ei taha pingutada kärssamiseni lootuses, et saabub kauaoodatud suvepuhkus ja neli nädalat ta enam tööd tegema ei pea. Tihtipeale ei ole inimestel vaja puhkust mitte niivõrd füüsiliselt/kehaliselt, vaid just pidevalt peas keerlevatest mõtetest, mis kurnavad ja ei lase puhata. Soovitan inimestel leida enda jaoks parim viis sellega tegelemiseks – päevik, vestlus sõbraga, joonistamine, matk looduses, terapeut vms. Eriti kiire efektiivse tulemuse toob vestlus Jumalaga. Olete ehk kogenud seda vabastavat kergust, mida palve vägi (ehk vestlus Jumalaga) võib korda saata. Isegi kui aega on ainult hetk, võib sellest piisata, et ajule restart teha ning ülekuumenemist vältida.
PUHKA MÕTESTATULT (IGAS HETKES)
Mulle meenub üks päev paar aastat tagasi, kui mu toona umbes aastane tütar oli õues paduvihma kogedes nii vaimustuses ja elevil, et veetsimegi tubli pooltunni mõnusa sooja tugeva vihmasaju all: tema kogu oma elurõõmus poris püherdamas ja mina, selleks hetkeks juba olukorraga rahu teinud, tänupalves selle hetke eest.
Kuidas efektiivselt puhata nii, et see oleks tõeline vaimne ja hingeline puhkus? Kas me oskame leida tegevusi (või tegevusetust), mis meid sel teekonnal abistavad? Kas oskame endas luua seda vaimset ruumi, kus toimub tõeline hingekosutus, tõeline lõõgastus?
Kristlastele on kingitud abiks üks eriti võimas sisemise kosutuse tööriist – palvetamine. Lõõgastume palvetes, täname palvetes ning puhastume palvetes.
Miks mitte just sel suvel puhkuse ajal vaadelda enda ümber toimuvat läbi Jumala silmade? Kui Jumal seitsmendal päeval istus, puhkas ja vaatles kõike, mille oli loonud, mida ta võis küll mõelda? Küllap ta nägi, et kõik, mis oli loodud, oli täiuslik. Proovige märgata Jumala loodud imelisust igas pisikeses asjas, hetkes, inimeses, looduses. Nagu eelpool kirjutasin, vajab aju puhkamiseks mahalaadimist, et suuta taas vastu võtta. Võime vahel teha selle vea, et lisame talle hoopis uusi koormaid erinevate impulsside ja emotsioonide kaudu. Mõtestatud puhkamine ei tähenda palju uusi imelisi hetki, vaid üksiku hetke imelisena nägemist.
Kui suundume sel aastal suvepuhkustele, puhkame päriselt. Puhkame rahus ja palves, kiirustamata, muretult, pühitsedes, jättes ruumi ja aega peatumiseks ja hetke kogemiseks. Käime rõõmu tegevatel üritustel, peame hingekosutavaid vestlusi, naudime koguduste suvepäevi või suguvõsa kokkutulekuid. Ja peatume, vaikime ja vaatame aeg-ajalt oma südamesse ning kuulame, mida tema vajab puhkamiseks ja lõõgastumiseks. Hoiame elus tasakaalu, et me tervikuna, nii kehaliselt kui hingeliselt oleksime terved.
Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks! (1 Ts 5:23)
The post KUIDAS MÕTESTATULT PUHATA? first appeared on Teekäija .