Leisi Baptistikogudus – väike kogudus täis soojust ja julgust

Ajakiri Teekäija:

Laura Jõgar. Fotod erakogust.

[Artikkel ilmus esmakordselt Teekäija numbris 4/2025. Artikli kirjutamise ajal olid kogudusel veel viimased saali remondiga seotud tööd käsil. Tänaseks on uus saal valmis ja iganädalases kasutuses. Suur tänu kõigile toetajatele!]

Külastan ühel pühapäeval Leisi kogudust Saaremaal. Lähen sinna esimest korda. Olen põnevil. Kuna koguduse palvemaja on hetkel remondis, ei ole neid nii lihtne leida, kui oleks sakraalhoonest. Õnneks on pastor Janek Järveots andnud selged juhised, et nad kogunevad Leisi Coopi kõrvalhoones, mida nimetatakse Melsase majaks. Ühes elutoa-taolises toas koguneb umbes 15 inimest. Teenistus on sisukas – lisaks jutlusele kuuleb mitmeid tunnistusi, lauldakse klaverisaatel üksjagu laule nn pruunist laulikust ja meeleolu on rõõmus. Pärast teenistust võtan välja diktofoni ja palun kogudusel veidikeseks veel sinna jääda, et esitada neile mõned küsimused.

Vestlusringis osalesid: Gaili Tiitma, Reet Tallo, Marju Ermann, Margit Järveots, Marge Metsamaa, Maria Ardel, Tiiu Toompuu, Aili Miltop ja pastor Janek Järveots.

Mis maja see on, kus me praegu oleme ja miks Leisi kogudus siin koguneb?

Janek: Tegemist on Melsase majaga, see on Leisi kogukonna keskuse maja. Oleme siin, sest meie armas palvela on praegu remondis. Jumala abiga loodame sinna peatselt tagasi pääseda.

Kui suured need tööd on, mida seal tehakse?

Janek: Praegu on käsil saali remont. Kindlasti tuleb uus sisekujundus tuleb, mis muudab saali palju ilusamaks, valgemaks ja ruumikamaks kui enne.

Milleta te ei kujutaks Leisi kogudust ette?

Mitmed hääled saalist: Ilma pastorita!

Marge: Kogudus ei ole kogudus ilma inimesteta. Kõik need, kes praegu siin on, aga kindlasti loodame, et neid saab märksa rohkem olema.

Janek: Ilma vaimuliku tööta ei kujutaks kogudust ette. Nii on kogudus ikkagi elav, mitte lihtsalt religioosne koht või klubi, kus käia – ilma selleta ei ole võimalik.

Millised tööharud teil on?

Janek: Praegu on piibliõppepõhised teenistused ja osadus-palvegruppide kooskäimised. Tahame muidugi liikuda sinnapoole, et oleks rohkem tööharusid, remondi üks mõte oli ka see, et korrastame ruumid ja siis saame tööharudega pihta hakata.

Reet: Tegelikult ülistus on ka tööharu ja see, mis helimees teeb, on ka tööharu – mis siis, et üks inimene teeb.

Kas olete ka mingeid erilisi üritusi korraldanud, et rohkem väljapoole paista?

Janek: Peab tunnistama, et viimasel ajal mitte. Aga alguses tegime seda tõesti, üritasime kino näidata. Kui meie projektor läks katki, oli see meile tagasilöök. Siis veel hõimurahvaste koosolekud sobituvad ürituste alla kindlasti. Eelmisel aastal samal ajal me võtsime vastu ka suure rootslaste grupi, seal oli 30-40 inimest. Selles suhtes oleme paindlikud, et kui saame midagi teha, kas kogukonnas või kui keegi soovib meile külla tulla, siis võtame alati vastu. Näiteks Karja segakoor on meid külastanud päris mitu korda ja see on ka samamoodi väljapoole suunatud üritus, kuhu inimesed saavad tulla kuulama.

Kuidas teile paistab, kuidas teie kogudus kogukonnas nähtav on? Kas ümbruskonna inimesed on teist teadlikud?

Janek: On ikka, kõige rohkem sotsiaalmeedia kaudu kohalikus Leisi grupis, mis on täiesti toimiv, paneme oma kuulutusi ja teateid ülesse. Selle abil saime ka selle ruumi siin.

Te ka filmisite oma teenistust. Kuhu see üles läheb?

Janek: Me paneme selle koguduse enda gruppi, et need, kes kohale ei saanud tulla, saavad järele vaadata, või kui keegi soovib jutlust üle kuulata. Mul kipuvad need vahest üsna pikaks minema, siis ei jõuta võib-olla vastu võtta ja kuulatakse hiljem uuesti üle. Aga noh, ma ei saa samas ka poolikut asja teha.

Marge: See on absoluutselt hea võimalus laiskadele, kes ei viitsi jutluse ajal paberile märke teha – hea võimalus värskendada oma mälu. Lisaks ei ole Janek keelanud meil seda sõpradega jagada, nii et teinekord läheb ka väljapoole kogudust edasi sealt.

Janek: Kellel sõpru on või kes soovivad kuulata konkreetselt teemasid, siis ainult jagage välja, pole üldse küsimus.

Kas kellelgi on veel kogemusi, et kuidas inimesed on märganud teie kogudust?

Reet: Ma mõtlesin mingi aeg juba enne, et oleks tore, kui oleks mingi punt ka siin Saaremaal – olen Tallinnast muidu – kus suvel käia. Kui ma siit mööda sõitsin, avastasin tee äärest sildi, mida varem polnud.

Marge: Meil on teisi veel… Tiiu, sul oli lihtsam, sina oled siit kandist pärit.

Tiiu: Teie juures on soe tunne. Mitte ainult selles ruumis, vaid kui keegi kogudusest tänaval vastu tuleb, siis paistab ka see südamesoojus välja. Niikaua, kui suveks siia saab tulla, siis olen siin ja ka talvistel vaheaegadel.

Nii et teil on ka hooajalisi inimesi?

Janek: Jah ja on ka neid, kes tulevad täitsa teisest Saaremaa otsast. Näiteks Maria avastas meid eemalt.

Maria: Meie pastor on niivõrd jutukas mees, kes ei hoia Jumalat oma taskus, vaid räägib kõigile ja ta rääkis mu tütrele sellest kogudusest. Tütar ütles, et Leisis on üks palvemaja, lähme vaatame. Pool aastat võttis minul aega, aga kui me lõpuks tulime, siis siia ma jäin.

Nagu tänasel teenistusel näha oli, siis teie koguduses on spontaansust. Mida te ise ütleksite, millised on teie teenistused ja mille poolest just teie kogudus silma paistab?

Janek: Kunagi oli teenistuslik kord üsna rangelt paigas, aga siis hakkasin nägema, et kui me tahame Pühal Vaimul lasta koguduse sees tööd teha, siis peame olema spontaansed ja  paindlikud ja see hakkas muutuma. 

Margit: Mis järjest kasvab, on see, et igaüks julgeb tunnistada, julgeb üles tõusta, kui annad võimaluse, et nüüd on tunnistamise aeg. Alguses olid inimesed tagasihoidlikumad, aga nüüd tuleb isegi ette, et keegi ütleb, et okei, nüüd on juba nii palju räägitud, et ma jätan järgmiseks korraks, muidu tunnistuste osa läheb pikaks.

Aili: Mina olen siin koguduses olnud 30 aastat ja sellest koosseisust kõige vanem praegu.  Kui Janek siia tuli, siis teenistused muutusid kuidagi avaramaks, muidu oli ikka mingisugune standard. Aga Janek paneb kõik nii paika, ta räägib igasuguseid asju, viskab vahest nalja ka, kui sobib, kuidagi sa jääd teda kuulama ja see on väga mõnus.

Marju: Ma tahaksin ka öelda, et meie kogudus on väga üksmeelne ja armastav, et selline soe õhkkond on ja väga hea on alati tulla siia.

Tiiu: Olen siin kaua aega olnud ja praegu on kõik siin elav, ei ole kuiva tuima kõnet, vaid on elu, mis läheb endasse ka.

Marge: Ma ei saa ikka rääkimata jätta seda lugu, et kui Janek meile tuli, siis ta ütles, et „andke mulle andeks, ma olen lühikese jutu mees”. No sa olid täna siin, on ta lühikese jutu mees? Et mitte Jumal ei ole muutnud kogudust, vaid ta muutis kõigepealt pastorit.

Janek, kuidas sa üldse jõudsid siia siis teenima?

Janek: Kui ma usule tulin, pani Jumal üsna pea mu südamesse õppimisvajaduse. Käisin Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris kõigepealt ühel koolitusel ning pärast läbisin bakalaureuseõppe. Aastal 2017 pärast lõputöö kaitsmist anti ainult paar kuud hingamisaega. Tollane liidu president Erki Tamm ja mu enda koguduse, Siioni koguduse, pastor Margus Mäemets tegid mulle ettepaneku tulla siia teenima, kuna eelmine pastor tundis juba väsimust – tal oli vanust ka –  ja soovis ameti maha panna. Algul hakkasin kõvasti kahtlema, et kui Jumal konkreetselt ei kõneta, siis ma ei lähe. Aga sisemine selgus hakkas kasvama, tekkis vajadus teenima minna, õpitu polnud ju ainult endale hoidmiseks… Aga ikka kahtlesin ja ütlesin, et ei, ma ei ole juht. Siis ühel suvepäeval sõitsin autoga üksinda Leisi ja palusin: „Jumal, kas see on sinu tahe, et ma siia teenima tuleksin?” Linna tagasi sõites kasutas Jumal minu enda hobi, olen ka Kaitseliidus kaplan, et mind siia teenima kutsuda. Ta ütles, et „sõjamees seda ei küsi, nüüd on rindele minek”. See on tsitaat filmist „Inimesed sõdurisinelis”.

Huvitav on, et ma sain ainult mõned kuud teenida, kui see niinimetatud lahing ka lahti läks. Vaimulikud rünnakud hakkasid tulema, näiteks ühele teenistusele tulles kadus mul pilt eest ära. Tundsin tohutut vaimulikku survet. Kõige rohkem lõi see välja autode puhul: neljal erineval autol hakkas siia tulles täpselt ühes piirkonnas automootor tõrkuma ja hüppama. Nagu takistataks meil siia sõitmist. Kui tulime lihtsalt kellelegi külla, ei olnud probleemi, aga tulime teenistusele, siis olid vaimulikud surved ja rünnakud hästi tugevad. Eks pole ka ime, sest see piirkond on ju teada-tuntud maausuliste ja imeravitsejate keskus… Kõige hullemad olid ikkagi need rusuvad lämbumise tunded, vot need olid lahingud. Kohati oli tunne, et loobun pastori ametist.

Ma jagasin seda üsna kohe ka kantslist, kohe tuli kogudus palves taha, üks meie armas koguduse liige ütles, et samad asjad juhtusid ka temaga. Mujal polnud ma sellest rääkinud, aga täpselt samadel momentidel võtsid teised vaimuliku töö tegijad minuga ühendust, kes ütlesid: „kuule, meil on südames sinu eest palvetada, kas tohib?” Nad panid palvetoe taha, tänaseni teevad seda ning see on ainult Jumala arm ja ime, et oleme nendest lahingute episoodidest välja tulnud ja täna kõnnime juba võidust võitu.

Millised on praegu koguduse põhilised väljakutsed?

Janek: Kõigepealt on finantsilised väljakutsed just hoone remondiga seoses, aga muidugi ka 

tööharude käivitamine: lastetöö, noortetöö ja nädala sees veel põhjalikumad piibliõppe programmid.

Nüüd edasi vaadates, millest kogudusena unistate?

Janek: Täis saalist, paljudest päästetutest.

Marju: Ma arvan, et me unistame sellest, et Jumal saaks meid kasutada ja et see kogudus saaks tõesti täis tuld ja Püha Vaimu. Et imed sünniksid ja oleks elu.

The post Leisi Baptistikogudus – väike kogudus täis soojust ja julgust first appeared on Teekäija .