Tervitan teid Kristuse koguduse sünnipäeval! Täna me üksnes ei meenuta, mis toimus Nelipühapäeval, vaid me igatseme saada julgustatud nagu nemadki – väega ülalt.
See pole üldse iseenesestmõistetav, et võime Jumala ligiolu nii reaalselt kogeda. Inimesed otsivad jumalikku puudutust – vt läkitust videos: https://youtu.be/T_V9Lox8CcM, et leida rahu, et saada jõudu raskustes, et kogeda tõelist rõõmu. Kõige muu kõrval on Nelipühal juhtunul sõnum meie Loojalt – mina olen sind teinud, ma tean, kuidas sinuga rääkida. Ma tean, mida sa vajad, et elada.
Nelipühast saab alguse Jumala tegutsemise uus ajastu siin maailmas. Jumal on kõnelnud oma Poja, Jeesuse Kristuse läbi. Muud lahendust ei tule ega ole – Jeesus suri kõigi Jumalast kaugele läinud inimeste eest, kandes meie pattude karistuse, et võiksime saada lepitatud Jumalaga, lepitatud üksteisega ja lepitatud iseendaga. Kõik hädad siin maailmas on alguse saanud inimese konfliktist Jumalaga ja kõik hakkab lahenema, kui oleme leppinud Isaga.
Mitte selleks, et kristlus võiks saada maailmausundiks, ei saatnud Jeesus oma jüngreid kõike maailma kuulutama tema sõnumit, vaid sellepärat, et pole muud lahendust. See on ainus lahendus. Jeesus ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu.“ (Jh 14:6) Peale Poja ei tunne keegi teed Isa juurde. Keegi teine pole surnud eksinud inimeste pattude eest, kui Jeesus. Isa äratas ta kolmandal päeval surnust üles ning võttis ta enese juurde taevasse. Ärme lase pluralistlikul maailmal hägustuda sel veendumusel. See ei ole kitsarinnalisus. Jeesus on lihtsalt Jumala poolt valmistatud tee Isa-koju. Muud teed ei ole.
Nelipühapäeval täidetakse Jeesuse järgijad Püha Vaimu väega. Milleks? Jeesus ise ütles enne taevasseminekut: „Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda-ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.“ (Ap 1:8) Püha Vaimu vägi teeb jüngrid võimelisteks olema Jeesuse tunnistajad. Mitte ainult sõnade, vaid ka väega täidetud tegudega.
Hiljuti küsiti mu käest seminari poolt korraldatud e-koolitusel, et kui jüngerlus on nii tähtis, siis miks see tuleb nii raskelt kätte? Kõigepealt – sul on jagada seda, mida oled ise saanud. Pauluse jaoks oli kogu tema teenistuse lähtekohaks tema kohtumine Jeesusega Damaskuse teel. See muutis ta elu. Olen sama näinud Ülemiste City koguduserajamise töös, kuidas parimas eas ettevõtete juhid avavad end Jeesusele ning see muudab nende elu. Meie liikumise üks iseloomulikke jooni on see, et me oleme alati uskunud inimese isikliku kohtumise vajalikkusse Jeesusega. Selle Jeesusega, kellest tunnistavad evangeeliumid. Kellega kohtus Paulus. Olin 7-aastane kui palusin: „Kallis Jeesus anna mulle andeks minu patud. Ma tahan Jumala lapseks saada!“ Jumal on kinkinud elu jooksul mitmeid erilisi kohtumisi Jeesusega. Kui see on nii, siis me ei õpeta inimestele kristlust, vaid jagame Kristust, kellega oleme kohtunud.
Nelipühapäeval toimunud muutus jüngrite käitumises pani imestama kohalolijaid ja on piiblilugejaid ikka hämmastanud. Kuid just seda me Jeesuse järgijatena vajame – Püha Vaimu väge, et olla tunnistajad nii, et see paneb inimesi küsima: „Mis see küll peab olema?“ Ja see küsimus käib apostlitega kaasas läbi kogu nende elu ja töö.
Armsad sõbrad! Oleme võinud tulla läbi keerulisest kriisiajast. Jumal on olnud meile armuline. See on olnud ka õppimise aeg. Nelipühapäeva loost rääkides oleme armastanud rõhutada, et nad olid kõik koos, kui see juhtus. Nüüd olime me aga hajutatud kodudesse. Ka seda aega oli tagakiusatud algkristlastel palju. Kuid see ei kustutanud süüdatud tuld. Vastupidi. Just jüngerlikes väikegruppides kasvas ja paljunes kogudus esimestel sajanditel. Kodude ja perede kaudu. „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.” (Mt 18:20) See salm ei ole vähese rahva kokkutuleku vabanduseks, vaid Jeesusega kohtumise reaalsuse tunnistamine.
Julgustagu Püha Vaim täna sind, hea sõber, jagama seda, mida oled näinud ja kogenud!
