Ajakiri Teekäija:
Telefonivestluses osalesid isa ja poeg Valter ning Dave Rooso, küsitles Mari Järg.
Millal ja miks Pildiraadio loodi?
Valter: Aastal 2005 oli üks Soome vend meil raadio aastapäeval jutlustamas Kuressaares. Davel tekkis idee, et kuna raadio on nagunii internetis kuulatav, võiks sama loogikaga edastada ka videot. Dave oli siis alles 15-aastane.
Dave: Esmalt tegime tavalise veebikaameraga proovi, kas videot üldse saab niimoodi üle kanda. Varem oli isa veebikaga Skype’i vahendusel ühelt Tallinna koosolekult teises linnas viibinud inimesele ülekannet teinud.
Valter: Tol 2005. aastal oli meil siis esimene avalik interneti videoülekanne. Dave oli poisike küll, aga võttis sellest nii tuld, et hakkas kõvasti arendamisega vaeva nägema.
Dave: Nii tekkis idee ja edasi hakkasin internetist uurima, kuidas sellist asja hästi teha saaks. Siioni kogudusel oli üks vana kaamera ja tahtsin teada, mismoodi sealt pilt arvutisse saada. Põhiline oli leida kõige odavam moodus. Tasapisi hakkasimegi soetama selle tarbeks erinevaid seadmeid. Eestis oli see kõik väga uudne ja kogu info leidsin välismaalt.
Kas võib väita, et te olite tol ajal Eestis ilmselt esimesed, kes selliseid video-otseülekandeid internetti paiskasid?
Dave: Suur tõenäosusega küll. Minu mäletamist mööda veebikaamera vahendusel saadete ülekandmist hakati ilmalikus meedias tegema tükk maad hiljem.
Valter: Nagu Kuressaare Pereraadio oli kirikus tõenäoliselt esimene raadioülekande tegija, nii osutus Pildiraadio esimeseks kiriku videopildi avalikuks edastajaks veebis.
Dave: Kuna raadioülekanded olid meil Siionist igal pühapäeval, oli kõige loomulikum arendada need ka videosse. Sealt hakkasimegi vaikselt edasi minema.
Valter: Huvitav on veel see, et kui varem käis Dave vaid aeg-ajalt teenistustel, siis nüüd oli ta kindlalt pühapäeviti platsis!
Kas see oli nagu Jumala tööriist Sinu kutsumises, Dave?
Dave: Tundub küll nii. Ma sain küll lapsena päästetud juba, aga teismelisena hakkasin üha enam noortekatest ja teenistustest kõrvale jäämiseks vabandusi leidma. Ei ütleks, et ilma Pildiraadiota poleks mind täna Jumala juures, aga suure panuse minu usu kasvamisse andis see töö kindlasti.
Kui te alustasite, kas oli olemas ka juba suurem visioon või pigem ajasite ustavalt oma “väikest” asja, mis on nüüd nii paljudele õnnistuseks?
Valter: Jah, just nii oligi. Nii raadio kui video edastamine on hakanud kuidagi “lambist” pihta.
Dave: Ühest mõttevälgatusest.
Valter: Just täpselt. Ei ole mingit suurt nägemust olnud. Ma olen selline “kolkapatrioot” ka ja alati soovinud, et kõik ei koonduks Tallinnasse. Seepärast rajasime Pildiraadio ka just Saaremaale.
Kuidas pildiga raadio töö edasi arenes?
Valter: Dave otsis noore poisina tihti internetist erinevaid tehnilisi lahendusi, katsetasime ja proovisime neid. Käisime palju erinevatel üritustel, kuhu raadioga nagunii oleksime läinud. Alguses polnud ju ei 4- ega 3G-internetti.
Meenub, et näiteks baptistiliidu suvepäevadel Kohtla-Nõmmel vedasime tavalise kaabli pastor Ago Ranna korterist üle rekaliiklusega tänava puude otsast läbi pargi vähemalt 500 meetri kaugusele ürituse toimumiskohta.
Dave: Mina vist ronisin puu otsa, eks?
Valter: Mul on üks pilt, kus ma ise ka redeli peal olen. Meil on vähemalt kolmes kohas olnud selline pikk juhtmete vedamine. Hiiumaal ja Pärnus ka jälle baptistiliidu suvepäevadel, muide.
Kas oletegi meeskonnas ainult kahekesi?
Dave: Põhiliselt kahekesi, aga ürituste raames tekkis erinevaid huvilisi ja nii on meil suuremate ülekannete puhul vabatahtlik meeskond. Tegelikult on see inimeste hulk väga suur. Vahel oleme ka kohapeal kiiresti pidanud inimesi välja koolitama. Näiteks, kui on olnud kedagi kaamera taha vaja, siis teeme kellelegi kohapealsele vabatahtlikule põhitõed selgeks. Eestis on hea see, et kristlaskond on üsna ühtne ja inimesed erinevatest kirikutest saavad omavahel hästi läbi.
Valter: Ühel koosolekul küsis nelipühi pastor Nikolai Rütkinen minult imestunult, kus mu jüngrid kõik on. Neid jüngreid on nüüd kogu ilm täis! Praegu leiab videoga tegelejaid vist igas koguduses.
Videotöö on kogudustes teinud koroonapandeemia tõttu tõesti kiire arenguhüppe.
Dave: Koroona esimene nädalavahetus, kui kõik kinni läks, tõi meil kodulehe külastuses tõelised rekordnumbrid.
Valter: Meil Siionis tegelikult tol hetkel eriti midagi ei muutunud, sest juba varem tegime videoülekandeid. Aga kui minna tagasi algusaegade juurde, siis sellest ajast meenub, et üsna ruttu hakati tegema saateid. Dave pani kiiresti ühe stuudio püsti.
Dave: Meil oli kolmapäeviti näiteks noorte otsesaade „Radio Chat“, eesti keeles
’raadiovestlus’, mida vedasid eest Kuressaare koguduste noored.
Valter: Selles saates noored rääkisid, mida vägevat Jumal on nende elus teinud. Tolleagne linnapea juhtus saadet kuulma ning tema reaktsioon oli: „Hakka või uskuma!“
Tooge näiteid kohtadest, kus te olete filmimas käinud.
Valter: Meid on süüdistatud liigses karismaatilisuses, aga meile meeldib olla kohal seal, kus me näeme Jumalat tegutsemas. Seetõttu valisime alguses rohkem ise, kuhu tahame minna, aga mida aeg edasi, seda rohkem oleme ka kutseid saanud. Väga seinast seina on need koosolekud olnud. Näiteks kõiksugu kontserdid, Haapsalu luterlikus kirikus piiskopi pühitsemine, Piiblipäevad. Vaba Rahva Laul 20. augustil on olnud Pildiraadio reklaamimise võimalus, et ka inimesed väljastpoolt kirikut leiaksid meid ja selle kaudu Jeesuse.
Saan aru, et Pildiraadiot on võimalik mõnele suuremale koguduse sündmusele kohale kutsuda. Millised kohustused sellega kaasnevad?
Valter: Vahel, kui mõnes kohas on kohapeal videomeeskond olemas ja me ei saa ise kohale minna, oleme lasknud koguduse enda materjali eetrisse.
Dave: Näiteks Rakvere Karmel toodab oma video ise.
Valter: Nemad olidki ühed esimestest, kellega me sellisel moel koostööd tegema hakkasime.
Dave: Aga kohustustest rääkides ütlen, et me ei küsi ise midagi. Rahalisi kohustusi meie tulekuga ei kaasne. Kui keegi kutsub, siis võimaluse korral me läheme lihtsalt kohale ja teeme video..
Jumal on teie eest järelikult hoolitsenud, eks?
Valter: Väga on hoolitsenud! Üks kord öösel ehitasime oma esimese kaamera kraana.
Dave: See oli 2007. aasta öö enne jõululaupäeva. Tuli idee, et tahaks sel korral Siioni teenistusel panna kaamera natuke kõrgemalt filmima. Päeval käisime ehituspoest alumiiniumlatte ostmas. Paps lasi need kruvidega kokku. Mina andsin juhiseid, kuidas teha. Olin internetis kolades midagi sellist näinud ja selle peale tuligi idee. Muidugi oli kohe oli tarvis see teostada.
Valter: See oli meil esimene versioon, pärast hakkasime seda edasi arendama.
Dave: Selle kaameraga oli nii, et mul oli käe all kuus kangi, millega sai kaamerat liigutada. Teisel versioonil oli juba pikem latt.
Valter: Seal olid trossidega süsteemid.
Dave: Paps nuputas välja, kuidas ehitada, mina ütlesin, mida teha tuleb.
Valter: Edasi arendasime selle kraanaversiooni, mida praegu kasutame. Üks kord, kui läksime Riiga Nathan Morrise koosolekut salvestama, võtsime oma kraana igaks juhuks kaasa. Neil kohapeal midagi sellist ei olnud. Pakkusime välja, et proovime seda ka kasutada. Seepeale anti koosoleku korraldaja suur kaamera sinna otsa ja filmiti kogu suurt 4000–5000 inimesega koosolekut.
Mulle tundub, et see töö on teid isa ja pojana väga kokku liitnud. Kuidas te ise seda näete?
Valter: Jah, nii on. Vanem poeg on ka aeg-ajalt kaasas olnud, näiteks kaamera taga. Ta on aidanud ka interneti valdkonnas. Mõlemad pojad löövad teevad kaasa.
Dave: Ilmselt mängib rolli see, et Pildiraadio alguseks oli vanem vend juba pesast välja lennanud, aga mina olin veel kodus.
Tulles tagasi Jumala varustamisimede juurde, küsin: kuidas tekkis teie äratuntav kollane buss?
Valter: Üks koosolekute sari, kus me oleme alati olnud, algas Kohtla-Järvelt Allan Lilleoru eestvedamisel. Saime kutse sinna. Sel ajal oli meil Subaru. Vend Rütkinen ütles seal, et varsti saame endale bussi. Ja nii läkski.
Dave: Tänu meie esimesele ülekandebussile ei pidanud me enam kogu tehnikat ruumi sisse viima. (Bussi saamislugu loe Teekäija numbrist 4/2025 Kuressaare Pereraadio tutvustuse alt. – toim.)
Valter: Aastaid hiljem, kui olime jälle nelipühikiriku koosolekul ja istusime jälle vend Rütkineniga kõrvuti, ütles ta prohvetlikult, et Pildiraadio saab varsti parema bussi. Läks veidi aega mööda, kui ükskord meie oma koguduse vend vaatas meie autot, mis nägi selleks hetkeks üsna vana välja, ja ütles: „Teil on paremat bussi vaja.“ Nii võttiski ta oma ettevõtjatest sugulased kokku ja andis meile ülesandeks masin välja valida. Leidsime ühe päris hea variandi, aga Dave arvas, et see on täiesti valet värvi.
Dave: Videotöös on põhiline jääda ise märkamatuks. Oleks buss olnud tume, poleks nii silmatorkav.
Valter: Tegu oli Saksamaa suurveoste saateautoga. Ostsimegi selle ära ning ehitasime oma vajadustele vastavaks.
Dave: Üle värvinud ei ole veel.
Kas Jumal saab teid nende teenistuste ajal ka isiklikult kõnetada või nõuab kogu teie tähelepanu salvestustöö?
Valter: Mina saan küll osa. Davel on kogu aeg klapid peas ja ta peab käsklusi jagama, siis tõesti väga sisule keskenduda ei saa.
Dave: Eks tehnikuna on ikka keeruline kõike toimuvat tähele panna. Samas, operaatorina peab olukorra teadlikkuse säilitama, et ülekandesse jõuaksid õiged asjad. Seetõttu tuleb kogu aeg mõttega kaasas olla. Tavaliselt olen kraanaga üsna lava ees. Seal on olnud hetki, kus olen tundnud, et nüüd pean enda töö ära lõpetama ja Jumala Püha Vaimu liikumisega kaasa minema – kas eestpalvesse, ülistusse või mis tahes parasjagu toimub. Näiteks palvetunnelitest läheme meeskonnana alati läbi.
Pildiraadio õnnistusest saab osa pereraadio.com/pildiraadio vahendusel.
The post Pildiraadio first appeared on Teekäija .