„Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ Fl 4:6,7
Inimestena kaotame südamerahu, kui tervikpilt on lagunemas koost. Ootamatu või isegi traagiline sündmus lööb uppi seni koospüsinud elu. Möödunud aastal lahvatanud sõda Ukrainas tegi seda miljonite ukrainlastega, kes kaotasid kodud või isegi lähedased ning olid sunnitud otsima varju muljal maailmas. Ka meie maal, kogudustes ja kodudes. Nii lähedal pole sõda minu eluajal kunagi olnud.
Apostel Pauluse kiri filiplastele on kirjutatud vanglas. Kannatades oma usu pärast. Tema elutöö ja kirg – evangeeliumi kuulutamine ja koguduste rajamine on näiliselt takistatud. Kuid ometi pole Pauluse maailm kokku kukkunud. Tema sõnades on elutarkust meie kõigi jaoks.
Kreekakeelses Uue Testamendi tõlkes tähendab muretsemine (merimnáō) terviku tükkideks lagunemist. Seevastu rahu (eirḗnē) tähistab terviklikuks sidumist. Kuidas aga saab minu purunenud elu ja maailm taas terviklikuks? Pauluse vastus pole üllatav. Ta ütleb, et peaksime kõik oma vajadused Jumalale teada andma palve, anumise ja tänuütlemisega. Esmapilgul ehk liiga lihtne. Kuid kes suudab peale Jumala näha tervikpilti? Kes suudab peale Kristuse kannatustes räsitud maailma tervendada? Kes peale tema suudaks anda jõudu loota ja armastada, et tähendusrikkalt edasi elada?
Olukordades, kus me isegi ei tea, kuidas või mida palvetada, tuleb Püha Vaim appi (Mt 26:39, Rm 8:26). Oma inimliku südamevalu ja -igatsused ning mõistuslikud lahenduste otsimised Jumala ette palves tuues, võtab Jumala rahu valvekorra üle. Jeesus tõotas ju: „Oma rahu ma annan teile.“ Jh 14:27