Ajakiri Teekäija:
Austamine on praeguse ühiskonna kontekstis vanamoodne.
Autoriteet ei ole populaarne, selle austamine veel vähem ja allumine hoopiski mitte. Valitsust on normaalne sõimata lollikarjaks, oma õpetajaid pededeks ja pastorit valeõpetajaks, kui temaga mingis asjas erimeelt ollakse. Elame vastuhaku ja lugupidamatuse ühiskonnas, kus austamine on vastuvoolu ujumine.
Miks just nüüd?
Meie ühiskonda iseloomustavad muuhulgas järgmised tunnusjooned:
– Tehnoloogia areng. Varem oligi vanasõnadest ja vanemate tarkusest selgelt palju abi. Praegu aitab meid innovaatilisus, pigem küsime nõu AI-lt.
– Teismeline võib otsustada oma sooidentiteedi üle ja oodata, et teised sellega arvestavad.
– 16-aastaseid on peetud pädevaks valima kohalikke juhte.
– Vanemad on hakanud nõudma õpetajalt oma lapse erikohtlemist.
Vanemate austamine Jumala Kuningriigi kontekstis
Kristlastena on meid kutsutud elama välja Kuningriigi kultuuri ja väärtusi. Jeesus ise näitas ette, kuidas austada Jumalat ja oma maapealseid vanemaid. Lk 2:51 loeme, et Jeesus oli neile allaheitlik.
Lapsena saame esimese kogemuse autoriteedist oma vanemate kaudu. See, kuidas olen õppinud oma ema ja isa austama, määrab ära selle, kuidas oskan lapsena austada lasteaias ja koolis õpetajaid, tööelus oma ülemust. Lõppeks austada Jumalat, oma Loojat ja elu andjat. Vanemad annavad mulle esimese kogemuse, et minu olemasolu sõltub kellestki teisest, keegi on olnud enne mind.
Austamine versus sõnakuulelikkus
Lugupidamatus ütleb midagi SINU enda kohta, mitte niivõrd nende inimeste kohta, kelle suhtes sa oled lugupidamatu. See räägib enam SINU iseloomust kui nende tegudest. Kui sa austad oma vanemaid, näitab see enam SINU olemust kui nende käitumist.
Lugupidamatus ei aita sinu autoriteetidel muutuda. Võib-olla loodad, et ilustamata oma seisukohta esitledes hakkavad nad mõistma oma probleeme ja on valmis muutuma. Tegelikult suurendab see veelgi teievahelist mittemõistmist, pinged pigem kasvavad ja probleemid võimenduvad. Kibestumisel on aina paremad tingimused arenemiseks ja püüd teineteist mõista kahaneb. Pigem on austus võti, mis võib avada teises inimeses potentsiaali muutumiseks. „Võida kuri ära heaga.” (Rm 12:21)
Lugupidamatus hävitab sinu tulevikku ja hoiab tagasi Jumala õnnistusi sinu elust. „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! „Austa oma isa ja ema,” see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!” (Ef 6:1–3)
Sõnakuulelikkus on õige asi, aga austamine on südamehoiak ja selle eest on lubatud tasu. Loeb südamehoiak, millega teed seda, mida vanemad sinult palusid. Vihane, kibe ja vastumeelne sõnakuulelikkus ei too Jumala lubatud tasu. Kui austad, siis su käsi käib hästi ja sa elad kaua maa peal (Ef 6:3). Ka vastupidine kehtib. Seega ei ole võtmeküsimuseks autoriteedi suurepärasus, vaid sinu suhtumine tema suhtes, kelle Jumal sinu elu üle on pannud. Jumal ei pane sinu elu õnnistust sõltuma sellest, kui õigesti su vanemad midagi teevad või kui head nemad on. Jumal ei ütle, et tema õnnistuse saamiseks peab sul olema õige autoriteet, kellele alluda. Jumal ütleb, et ta õnnistab sind, kui sinu suhtumine olemasolevasse autoriteeti on õige.
Küpsus loeb
Vaatamata tänapäeva tormilisele arengule ja asjaolule, et vanemad pole enam targemad, on indiviidi arengus olulised protsessid, mis toimivad vaid kogemuste ja ajaga. Näiteks küpseb ajaga meie võime jääda konflikti korral emotsionaalselt kohale, olles samas rahulikult aga selgelt eriarvamusel. Samuti paraneb oskus näha, et teised n-ö valearvamused ei ole kohe ohtlikud ja täidavad isegi vajalikku rolli. Isikususe küpsuse nurga alt vaadates jääb vanemate austamise ja nendega arvestamise kasu kehtima läbi terve elu.
Mis nooremale tunduvad õiged või head sammud, ei pruugi lõpuks kasulikeks osutuda. See-eest vanema liigne ettevaatlikkus või pikem kaalutlemine võib tuua parema tulemuse. Puht praktiline on ära kasutada vanemate elukogemuse ressurssi.
Muidugi ei tee aastad ise küpsemaks. On palju n-ö ajas seisma jäänud vanemaid, aga ka nemad väärivad lugupidamist ja ärakuulamist. Jumalariigi põhimõtted kannavad enam muutvat väge, kui me arvata oskame.
Näited ja uuringud kinnitavad, et ka juba iseseisvunud noor lõikab arengulises mõõtmes palju kasu, kui õpib oma vanematest siiralt lugu pidama ja neid austama, isegi kui ta kuidagi nendega nõustuda ei saa. Teisiti arvajaid jääb meie ümber alati. Ka neid tuleb Piibli kohaselt armastada.
On ka neid, kes peavad õppima vanema varjust välja astuma – ebatervest sõltuvusest vanema arvamusest, hakkama ise vastutama ning seisma oma uskumuste ja väärtuste eest. Ka siin ei pea ennast kehtestades inetuks või ülbeks muutuma – näiteks, kui seatakse selgeid piire oma vanemale, kes püüab võtta lapsevanema rolli ka oma lapselapse suhtes.
Kui vanemate pärand teeb haiget
Kuidas austada vägivaldset vanemat või sellist, kes on oma last seksuaalset kuritarvitanud?
Taavetil oli selgelt vägivaldne autoriteet – kuningas Saul, kes sõimas, sildistas, lavastas teda süüdi ja püüdis tappa. See kestis aastaid.
Kui sinu suhe oma vanematega on toksiline, nagu oli Taavetil oma autoriteedi Sauliga, kes oli tema äi, kuningas ja tööandja, kuid vägivaldne, kui sa kannatad selles suhtes vaimse või emotsionaalse vägivalla all, kui sind lüüakse või seksuaalselt kuritarvitatakse, siis on õige teha seda, mida tegi Taavet – eemalduda sellest keskkonnast. Taavet põgenes vägivaldse autoriteedi juurest. Ometi ei lasknud ta vihal ega kibedusel oma südames maad võtta, vaid jäi austavaks.
Sellise psühhopaadi austamiseks, nagu oli Saul, läheb vaja üleloomulikku abi. Taaveti ja Sauli kohta loeme, et Taavetil oli võimalus Sauli tappa, aga Taavet loobus tapatööst ja lõikas vaid ära tüki Sauli kuue küljest. Isegi selle teo pärast tundis Taavet ennast pärast halvasti – ta rikkus ju ära kuninga riided! Kui Saul suri, siis Taavet nuttis leinates. Tal oli võimalus peale Sauli surma likvideerida kõik tema pereliikmed – tol ajal tavaliselt nii tehti, kui võim vahetus –, aga ta ei teinud seda. Seejärel ootas Taavet seitse aastat, et teda tuldaks kuningaks tõstma, ta ei läinud ise ennast läbi suruma, kuigi Jumala tõotus oli juba antud. Taavet austas autoriteeti. Sellepärast Jumal uhkustab temaga.
Kui sinu autoriteet on ebatäiuslik, palveta tema pärast. Kui ta on vägivaldne, siis eemaldu! Sa saad eemalduda ilma lugupidamist kaotamata. Sa saad hoida turvalist distantsi ja samal ajal hoida suhtlemist avatuna, andes võimaluse muutumiseks.
Kui külla minna on ohtlik – olgu sul ebaturvaline füüsiliselt või vaimselt-emotsionaalselt –, kui tunned iga kord, kuidas sind solgiga üle kallatakse ja saad teada, milline läbikukkunud, mõttetu ja vastutustundetu inimene sa oled, siis on võimalik helistada sellisel ajal päevast, kui on suurim võimalus, et vanem on võimalikult adekvaatses meeleolus. Helistades saad kontrollida kontakti kestust. Võib olla pead harjutama viise, kuidas kõnet lõpetada, kui tunned, et sa enam ei taha selles kontaktis olla.
Kui telefonikõne on liiga plahvatusohtlik ja emotsionaalselt kurnav, siis on võimalik kirjutada kirju. Kirja kirjutades saad rahulikult oma lauseid läbi mõelda ja lõpuks teele panna vaid selle, mida päriselt tahad öelda. Kui saad kirja vastu, on sul võimalus otsustada, millisel hetkel kirja lahti teed, ja võid lugeda vaid nii palju korraga, kui vaja, saad teha ainult seda, milleks oled valmis.
Kuidas toksilises suhtes vanemate austamine praktiliselt välja näeb? Näiteks püüdes rahulikuks jääda kehtestada oma piire: „Mul on väga vastik olla, kui sa karjud. Ma ei ole nõus sellega, et sa mind sõimad, nagu oleksin mina üksi süüdi. Mulle lähevad korda need asjad, mis sind häirivad, aga ma lähen praegu ära ja tulen tagasi, kui oled maha rahunenud, siis saame rahulikult edasi rääkida.” Võid näiteks kirjutada nii: „Mulle tegi väga haiget see, et sa mind seksuaalselt kuritarvitasid / et sa mind lõid, kui ma väike olin. Ma hakkasin sinu ees hirmu tundma, kuigi oleksin tahtnud tulla sinu kui turvalise inimese juurde. Selline vägivalla kogemine on põhjustanud minu kartlikkust suheldes teiste inimestega ja võimetust luua pikaajalisi suhteid, sest ma ei suuda inimesi usaldada. Ma ei tea, mis sind selleks ajendas, kas sind võis mõjutada see, et kasvasid ise üles vägivaldse isaga. Tahaksin seda mõista, kui oled kunagi valmis sellest rääkima. Oled ikkagi minu isa/ema ja see suhe on mulle tähtis. Ma ei ole praegu valmis sinuga päriselt kokku saama, aga me võime kirjutada. Ootan, et sa vastutaksid oma tegude eest, sest tahaksin, et mul oleks sinuga turvaline suhelda ja ma saaksin oma minevikuga rahu teha, suuta inimesi usaldada ja püsisuhteid luua.”
„Austa oma isa ja oma ema” ja „Kes isa või ema sajatab, peab surma surema!” (Mk 7:10)
Jumala Sõna pole vaid soovitus. See on eluallikas ja kehtiv mõõdupuu, mis kannab meie elus selgeid ja igavikulisi tagajärgi. Käsk vanemaid austada mõjutab meie käekäiku ja toob konkreetsed tulemused.
The post Vanemate austamise võimalikkusest ja vajalikkusest first appeared on Teekäija .