Mäletan, kuidas lapsena lugesin 100 rahva juttude muinasjuturaamatuid, teiste seas ka usbekkidest ka tadzikkidest. Need kauged maad tundusid nagu väljamõeldud kohad. Aga ei ole! Sel kevadel külastasin seoses Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) asepresidendi rolliga Usbekistani kristlasi. Euroopa Baptistiföderatsiooni kuuluvad ka Lähis-Ida ja Kesk-Aasia riikide baptistide ühendused. Kuna sinna regiooni EBFi juhatus liiga tihti ei satu, olid meiega kutsutud kohtuma ka Tadzikistani ja Gruusia baptistiliikumiste juhid.
Külastus oli eriti huvitav ka seepärast, et endiste Nõukogude liidu “vabariikidena” on meil omamoodi sarnane minevik. Kui me koguduste külastused ja koosolekupäevad mööda said, võtsin koos norrakatest abielupaari ja ühe briti kolleegiga aega veidi regioonis ringi vaadata – külastasime hiljuti rajatud kodukogudust, Samarkandi vaatamisväärsusi ja Khujandi, suuruselt teist linna Tadzikistanis. Mõnda värvikamat muljet jagan allpool.
Usbekistanis muudeti tähestik “kirillitsaks” 1920ndate alguses, nüüd püüavad nad minna tagasi ladina tähestiku juurde. Kirillitsa tõi kaasa huvitavaid kombinatsioone nagu näiteks “XOT DOG”. Tõsisemas toonis on aga vene keele mõju olnud nii suur, et esimene täispiibel ilmus usbeki keeles alles kümne aasta eest. Probleem on aga selles, et see on trükitud kirillitsas, aga noored seda tähestikku enam ei tunne. Vajadus on uue piiblitrüki järele, kus tõlge jääks samaks, kuid tekst oleks ladina tähestikus.
Kristlaste usuvabadus on regioonis viimase kümne aasta jooksul oluliselt paranenud, kuigi meenutas ikkagi meie olukorda nõukogude ajal. Kuulutustööd võib teha ainult koguduste territooriumil, piiratud on töö lastega. Koguduste registreerimine on keeruline, vahel kulub selleks aastaid. Samas ei või jumalateenistusteks koguneda, kui pole registreeringut. Suletud ring. Tihti leitakse lahendusi kodugrupilistes kogunemistes, aga neidki tuleb teha väga ettevaatlikult. Oli imetore elutoa põrandatel istudes vaimulikku sõna jagada, osalejate mõtteid kuulda ning koos palvetada. Aga palvetasime pigem vaikselt, ettevaatlikult.
Omamoodi vahva lugu oli kurtidega. Nende seas levis evangeelium üllatavalt kiiresti, sest nende viipekeelest, milles nad omavahel head sõnumit jagasid, ei saadud lihtsalt aru. Nii said nemad jutustada Jeesusest avalikult parkides ja linnatänavatel. Nüüd on usbeki baptistikogudustes protsentuaalselt palju kurte.
Sealsete kristlastega kohtudes tundsin suurt lugupidamist nende loomingulisuse ja strateegilisuse vastu. Oma usuloo jagamine üks-ühele on nende ainus evangeeliumi kuulutamise viis väljaspool kiriku territooriumi (kiriku juurde kuuluvad tihti ka aed ja kõrvalruumid). Seetõttu kasutavad nad võimalusi, mida vabamas olukorras on kerge tähelepanuta jätta: muuseumi WC-sabas, rongis kõrvaistujaga vesteldes ning näiteks giidilt küsides, millal ta ususasja hakkab tõsiselt võtma. Viimast pealt vaadates nägin, kuidas väärikas nooremas keskeas mees küsis vastu: “Kas sa arvad, et ma peaksin?” Ja sai selge kutse pühapäeval kirikusse. Koguduste juhid ilmutasid erilist nutikust etteantud piiride tingimustes, mis veidi meenutas meie nõukogude aega. Tehakse noortelaagreid, kasutatakse spordi võimalusi ja koolitusi jm.
Usbeki ja Tadziki puhul on tegu sekulaarsete riikidega, kus 96-97% elanikest on kultuuriliselt moslemid. Äri ajavad ja avalikus elus on tegevad peamiselt mehed, kuigi suured linnad näevad päris euroopalikud välja. Oli päris humoorikas, et koju sõites oli mitmesaja reisijaga lennukis lisaks mulle vaid mõned üksikud naised, needki Lätist, sest lennuk lendas Riiga. Aga mitte kuskil ei olnud ebamugav, pigem kogesin heatahtlikku viisakust ja külalislahkust. Kuigi kartsin, et pean tänavapildis lisaks keskmisest kaetumale riietusele ka pead katma, ei olnud seda kuskil vaja. Ainult kodugrupi koguduses Piiblit lugedes katsin nende tavasid austades pea.
Lapsepõlves loetud muinasjuttudega võrreldes oli elu heameelne, rahulik ja nii nagu enamik selle maailma inimesi, igatsesid ka nemad rahulikku elu. Meie kristlastena teame, et tõeline rahu on peidus ainult Jeesuses. Seepärast kutsun meid palvetama sealse usurahva eest, et Jumal annaks neile veelgi enam vabadust ja Püha Vaimu Väge kuulutada head sõnumit. See pole muinasjutt, vaid kõige reaalsem ja tähenduslikum elu, mida kõik rahvad, ükskõik kui kaugel meist, väärivad.
Artikkel: Einike Pilli
