Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! (Gl 5:1)
Käesoleva aasta 20. augustil möödub 30 aastat, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu koostöös Eesti Komiteega otsustas Eesti Vabariigi de facto taastada. Kell 23 pani istungi juhataja Ülo Nugis hääletusele otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest“. Vajati 53 häält, et senisest ENSVst saaks Eesti Vabariik. Kell 23.02 selgus, et otsuse poolt on 69 rahvasaadikut. Televisiooni ja raadio vahendusel jälgisid seda terve Eesti ja kaasmaalased üle maailma. Rõõmustasime, et leiti üksmeel ja julgeti teha otsus, mida rahvas ootas. Läbi nõukogude perioodi tegutsesid kirikud selle nimel, et säiliks usu- ja südametunnistusevabadus. Usklikud palvetasid, et ei kaoks lootus vabaneda totalitaar-ateistlikust režiimist. Iseseisvumine ilma inimohvriteta on Jumala ime ja vastus meie rahva palvetele.
Eesti iseseisvus on paljude põlvkondade töö ja usu vili. Kristlikud põhimõtted on liitnud inimesi armastuses ja osaduses, austuses ja hoolimises, vastutuses ja teenimises. Jumal on võtnud kuulda palveid ja korraldanud nõnda, et „ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest” (1Kr 12:25).
Täna vajab Eesti eriliselt seda vundamenti. Ainult sõnum Jumala armastusest aitab meil suureks saada vaimult, kasvatab eneseväärikust ja vabadusaadet ning õpetab meid arvestama teistega. Eesti ühiskond on lõhenenud, vastandlike huvidega rühmad on riius. Jeesus õpetab, et riik, mis on omavahel riius, laastatakse, ja linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima (Mt 12:25). Otsigem seda, mis liidab! Kristuses lepitab Jumal meid enesega ja üksteisega, teeb terveks ja ühendab, kes lahutatud. Mitmekesisus ei ole nõrkus, vaid tugevus, kui meid seovad usu ja armastuse sidemed.
Vabadus ei ole väärtus iseenesest. Vabadusel on kaks tahku: vabadus millestki ja vabadus millekski. Vabadust on raske saada, aga selle võib mõtlematu käitumisega kaotada. Meie saja-aastasele riigile on antud kolmkümmend viimast aastat, et õppida vabadust ja vastutust ‒ nii isiklikku kui riiklikku. Inimese õigus tunda tõde eeldab kristlikku kasvatust ja haridust. Arengule orienteerudes on oht unustada, et oluline pole mitte ainult arengu kiirus, vaid suund ja iseloom. Eesti vaimse ja majandusliku elu uuendamine on teineteisega seotud. Ärgem küsigem üksnes, mida annab mulle riik, vaid mida annan mina oma kodumaale. Tänagem Jumalat, et ta on kinkinud meile kolmkümmend aastat oma riiki uuesti ehitada! Austagem neid, kes on võtnud vastutuse Eesti iseseisvuse eest. Jätkugu meilgi ligimesearmastust ja kodanikutunnet. Pühakiri kinnitab, et Kristuse läbi „ei ole me enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed“ (Ef 2:19).
Soovime kõigile õnnistatud taasiseseisvumispäeva ja tarkust ehitada Eestit!
Palugem üheskoos meie rahvale Jumala hoidmist ja õnnistust!
Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad, kaitse teda kallist, meie armsamat.