Lootus elab usaldusel


Kriisiaeg on mulle õpetanud, kui jumalik ja eluline on selline nähtus nagu lootus. Mulle tundub, et möödunud nädalatel on paljude lootus kõikuma löönud. On väsitud lootmast olukordade lahenemist. Ja ma olen viimane, kes selles tahaks kedagi süüdistada.

Ka Jeesuse jüngrid olid peale Suurel Reedel toimunut lootuse kaotanud. Selles olukorras oli see isegi loomulik. Ka mina ei tunne kedagi, kes oleks siit ilmast lahkumise järel tagasi tulnud. Inimlikult on see ühesuunaline tee.

„Aga meie lootsime“ – need on kahe jüngri sõnad, kes kohtuvad Jeesusega, kes on juba surnust üles tõusnud. Aga nad ei tunne teda ära. Sõbrad, selles ongi kogu lootuse võti.

Alati ei tunne me ära, mille või kelle peale võime loota. Rääkimata sellest, mida loota. Jüngritel olid oma unistused. Inimestena on meil väga erinevad ootused.

Kuid täna, Ülestõusmispüha hommikul, võin tunnistada – Jumala peale saab loota. Isegi kui meile tundub mingil hetkel, et kõik on lõppenud. Kuid Temal veel midagi varuks, milleni meie senine kogemus pole küündinud.

Lootuse sügav sisu on usaldamises. Ristil ütleb Jeesus: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“ (Lk 23:46) Lootus ei ole kerglane lohutus, vaid sügav veendumus, et Jumal viib oma plaani ellu. Ja kõike seda tehes, mõtleb ta meile, oma armastatud poegadele ja tütardele.

Soovin kogu südamest, et Kristuse Ülestõusmise püha, kasvataks sinu usaldust Jumala peale. See hoiab lootuse elus. Kõiges. Alati.

Tervitades,

Erki Tamm
Eesti EKB Koguduste Liidu president