Kristuse relvastus

Teist Suurt Nädalat järjest oleme väliselt väga keerulises ajas elamas. Ka usklikud küsivad, miks Jumal on seda aega ja neid olukordi lubanud tulla. Täiesti arusaadavalt tekitavad ebamugavused küsimusi, millele ootame vastuseid. Üldjuhul teistelt. Alates eelmisest kevadest olen aga tajunud, et toimumas on ka vastassuunaline küsimuste esitamine. Jumal räägib meiega.

Peetrus kirjutab kaasusklikele 60ndate alguses oma esimese kirja. Tõenäoliselt Roomast ja enne suurt keiser Nero tagakiusu: „Et nüüd Kristus on ihulikult kannatanud, relvastuge teiegi sellesama meelsusega, sest kes on kannatanud ihulikult, see on lakanud patustamast, nii et ta maises elus allesjäänud aega ei ela enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi.“ (4:1-2)

Inimesed haaravad erinevate „relvade“ järgi, et reageerida ühiskonnas toimuvale. Peetrus oli saanud oma õppetunnid nii austatud kui kannatavat Kristust järgides. Ta kutsub „relvastuma sellesama meelsusega“, st Ketsemani Jeesuse meelsusega. Kunagi arvas Peetrus, et need on nõrkuse relvad. Toona ta ei mõistnud, et Jeesus ei püüagi mõjuvõimu saavutada selles maailmas (Jh 18:36), kus mõõk ja võim maksavad, vaid päästa inimesi patu needuse all olevast maailmast, igavesest hukatusest (2Ptr 3:9). Vabastada ja võimestada meid elama „Jumala tahtmise järgi“ ka seda „allesjäänud (koroona) aega“.

Mäletan, kui ilusaks inimeseks muutus oma lahkumise eel pastor Ado Kaups. Mu kallis eelkäija Kärdlas. Teda oli tabanud raske haigus. Ta oli nädalaid voodil. Kui käisin teda vaatamas, heitis ta heatahtlikku nalja, sest talle ei tundunud nagu oleksin teda hiljuti külastanud. Ta palus mitmendat korda andeks, et oli kord mulle teenimise kohta märkuse teinud. Olime temaga laulnud läbi kõik ta tellitud matuselaulud. Naernud ja nutnud. Istusime tema voodil kogu oma perega, enne kui ta mõne päeva pärast igavikku lahkus. Neil nädalatel tegi Püha Vaim ta eriti viljakaks (Gl 5:22-26). See sündis tema vastuses Jumalale. Kannatustes.

Armastuse, rõõmu, rahu, pika meele, lahkuse, headuse, ustavuse, tasaduse ja enesevalitsusega antud tunnistus Kristusest toob õnnistuse eluks.